Ortostaatiline hüpotensioon

Ortostaatiline hüpotensioon (ka posturaalne hüpotensioon) on patoloogiline reaktsioon keha asendi muutusele. Tavaliselt kompenseerib autonoomne närvisüsteem gravitatsioonist tingitud vere kogunemist jalgadesse ja kõhuõõnde, tõstes südame löögisagedust ja ahendades veresooni, et hoida vererõhku ajju piisavalt kõrgel. Ortostaatilise hüpotensiooni puhul see kompensatsioonimehhanism ebaõnnestub. Peamised mehhanismid on vähene veremaht (nt vedelikupuudus), ebaadekvaatne südame väljutatav veremaht või vereringe regulatsioonihäired. Põhilised kannatavad organid on aju (ajurakkude hüpoksia tõttu) ja süda. Krooniline ortostaatiline hüpotensioon võib olla autonoomse närvisüsteemi neurodegeneratiivsete haiguste (nt Parkinsoni tõbi, multisüsteemne atroofia) varajane märk.

Ortostaatilise hüpotensiooni põhjused jagunevad mitteravimite ja ravimite poolt põhjustatud sekundaarseteks vormideks ning primaarseks (neurogeenseks) vormiks.

Mittefarmakoloogilised põhjused:

• Vedelikupuudus: kõhulahtisus, oksendamine, liigne higistamine, piisavalt joomata jätmine.
• Südame-veresoonkonna haigused: südamepuudulikkus, südameklapihaigused, väga aeglase südamerütmiga bradükardia.
• Endokriinsed häired: Addisoni tõbi (neerupealiste puudulikkus), türeotoksikoos, raske hüpoglükeemia.
• Autonoomne neuropaatia: sagedane põhjus, mis võib tekkida cukurtõve, alkoholismi, B-vitamiini (eriti B12) puuduse või amüloidoosi tagajärjel.
• Primaarsed autonomsed häired: Parkinsoni tõbi, Lewy kehakesega dementsus, multisüsteemne atroofia (Shy-Drageri sündroom).

Ravimite poolt põhjustatud ortostaatiline hüpotensioon:

• Vererõhu alandajad (diureetikud, beetablokaatorid, ACE inhibiitorid).
• Antidepressandid (trisüklilised antidepressandid, MAO inhibiitorid).
• Neuroleptikumid (psühhoosiravimid).
• Parkinsonitõve ravimid (levodopa, dopamiini agonistid).
• Erektioonihäirete ravimid (sildenafil, tadalafiil).

Riskitegurid: eakas vanus, voodihaige olek või pikk liikumatus, kuum ilm, rasedus, alkoholi tarbimine.

Diagnoos põhineb anamneesil ja lihtsal kliinilisel testil – ortostaatilisel testil. Patsient lebab 5 minutit, seejärel mõõdetakse vererõhk ja pulss. Siis palutakse tal püsti tõusta või istuda voodi serval ning mõõtmised korratakse kohe ja 2-3 minuti jooksul. Diagnoos kinnitatakse, kui süstoolne vererõhk langeb vähemalt 20 mm Hg või diastoolne vähemalt 10 mm Hg koos sümptomitega.

Täiendavad uuringud võivad hõlmata:

• Põhjalik verianalüüs: elektrolüüdid, vereglükoos, neerufunktsioon, kilpnäärme hormoonid, hemoglobiin.
• Südame uuringud: EKG südamerütmihäirete välistamiseks, ekokardiogramm südame struktuuri ja funktsiooni hindamiseks.
• 24-tunnine ambulatorne vererõhu monitoring (ABPM): et hinnata vererõhu kõikumisi ööpäeva jooksul.
• Autonoomse närvisüsteemi funktsiooniuuringud: südamereageeruvuse hingamisele testid, hambaajamise test, käärimise test.
• Kallutatud laud (Tilt-table test): kuldne standard kahtluse korral. Patsient kinnitatakse lauale, mis kallutatakse 60-70 kraadi nurga all, simuleerides püstiasendit ilma lihasjõudu kasutamata. Vererõhku ja pulssi jälgitakse pidevalt, et tuvastada patoloogiline reaktsioon.

Ravi eesmärk on leevendada sümptomeid, vältida langemisi ja ravida aluseks olevat põhjust. Esmalt alustatakte mittemedikamentoossest ravist.

Mittemedikamentoosne ravi:

1. Vedeliku ja soola tarbimise suurendamine: Soovitatav on tarbida 2-3 liitrit vedelikku ööpäevas ja veidi suurendada soola sisaldust toidus (kui puudub raskekujuline hüpertensioon või südamepuudulikkus).

2. Kompressioonivööd või püksid: Kanduvad alates varbadest kuni vöökohani, takistades vere kogunemist jalgadesse.

3. Aistingute vältimise meetodid: Aeglane istuvale asendile tõusmine, jalgade ristamine seistes, kükakute tegemine enne püsti tõusmist. Voodi peaotsa tõstmine 10-20 cm võrra vähendab ööseid uriine ja aitab säilitada vedelikku.

4. Kehalise koormuse kohandamine: Väldi järsuid liigutusi, pikaajalist seismist, kuuma vanni ja sauna. Soovitatavad on ujumine või lamades tehtavad harjutused.

Medikamentoosne ravi rakendatakse juhul, kui elustiili muutused ei aita. Ravimeid valitakse individuaalselt:

• Fludrokortisoon: Steroid, mis suurendab veremahtu soola ja vee kinnihoidmise kaudu.
• Midodriin: Alfa-agonist, mis põhjustab veresoonte ahenemist, tõstes vererõhku. Manustatakse hommikul ja päeval, ööseks mitte.
• Droxidopa (L-DOPS): Sünteesitud aminohape, mis muundub kehas noradrenaliiniks.
• Pyridostigmiin: Parandab närvisüsteemi ülekannet autonoomsetes sünapsides.

Ravimite manustamine nõuab pidevat arsti järelevalvet vererõhu ja elektrolüütide taseme kontrollimiseks.

Pöörduge oma perearsti või sisehaiguste eriarsti poole, kui märkate korduvaid peapööritusi, väsimust või nägemishäireid püsti tõustes. Eriti oluline on kiire konsultatsioon, kui need sümptomid ilmnevad äkki või halvenevad.

Vajadus kiirseks meditsiiniliseks abiks (kutsuge kiirabi):

• Kui peapööritus või nõrkus on nii tugev, et tekib oht langemisest või teadvusekaotusest.
• Kui ortostaatilisele hüpotensioonile kaasnevad rinnavalud, hingeldus, kõne või nägemise häired, näo loidus – need võivad olla südameinfarkti või ajurabanduse märgid.
• Teadvusekaotus (minestamine), isegi kui patsient ärkab kiiresti.
• Kui sümptomid on äkilised ja kaasnevad kiire pulsi, palavikuga või oksendamise-kõhulahtisusega, mis viitavad näiteks verekaotusele või tõsisele infektsioonile.

Regulaarne jälgimine on vajalik patsientidel, kellel on diagnoositud autonoomne neuropaatia või neurodegeneratiivne haigus, et kohandada raviplaani ja ennetada tüsistusi.