Äge püelonefriit
Kirjeldus
Äge püelonefriit on tõsine ja sageli valulik neerude ülemiste teede infektsioon, mis nõuab kiiret meditsinilist sekkumist. See on bakteriaalne põletik, mis peaaegu alati algab põiekust ja levib ülespoole neerude kandikuteni. Ýigeaegne diagnoos ja ravi on hädavajalikud, et vältida püsivat neerukahjustust ja muid tüsistusi.
Äge püelonefriit on ülemiste kuse teede (neerukandikute ja vaagnate) äge bakteriaalne põletikuhäire. Haigus tekib siis, kui bakterid (enamasti soolestikust pärit E. coli) põiekust läbivad uretereid ja jõuavad neerudeni, põhjustades seal intensiivset põletikureaktsiooni. Põletikuga kaasnev veresoonte laienemine ja kudedem põhjustab neeru paisumist ja ümbritseva koe (neerukapsli) pingulust, mis väljendub iseloomuliku küljekinnase valu. Haigus võib kahjustada nii neerukoora kui säsi ja kui seda ei ravita, võib see viia neerukoe arministumiseni (neerutsirroos) või isegi sepsisini.
- Kõrge kehatemperatuur (üle 38,5 °C), sageli järsud hooletõugudega
- Värisemine ja külmavärinad
- Tugev väsimus, nõrkus ja halb enesetunne
- Iiveldus ja oksendamine, isu puudumine
- Tugev, peentav või lõhestav valu ühel küljel (harvem mõlemal), mis võib kiirata põhja
- Valutundlikkus küljekinnase piirkonnas (positiivne costovertebraalne löögitundlikkus)
- Kõhuvalu, mis võib sarnaneda põletikulise seisundiga
- Sagedam kusemine, eriti öösel (nocturia)
- Kusemisvalu või põletustunne (düsuria)
- Pimedanud, läbipaistmatu või ebameeldiva lõhnaga uriin
- Uriinis võib olla verd (hematuuria) või roiet (püüria)
Peamiseks põhjuseks on bakteriaalne infektsioon, kus umbes 80-90% juhtudest on tegu soolestikust pärit bakteriga Escherichia coli (E. coli). Teised levinud patogeenid on Klebsiella, Proteus ja Enterococcus. Bakterid jõuavad neerudeni tavaliselt tõusva teekonna kaudu põiekust läbi ureterite. Peamised riskitegurid on: naissool (lühem urethra), rasedus, uriinierituse takistused (neerukivid, eebenähare kasvaja, prostaadi hüpertroofia), kuseteede struktuurianomaaliad, põiekateter, kaasasolev diabeet või immuunpuudulikkus, ning eelnev põiekaste põletik (tsüstiit), mida pole piisavalt ravitud.
Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja laboratoorsetel analüüside. Esmalt tehakse täielik uriinianalüüs, et tuvastada valgete vereliblede (leukoütsüüdid), baktereid ja võimalikku verd. Uriinukultuur antibiogrammiga on kuldstandard infektsiooni kinnitamiseks ja tundliku antibiootiku valimiseks. Veranalüüs näitab põletikumärke (kõrgenenud CRV, leukotsütoos). Küljekinnase piirkonna ultrahääluuring (ultraheli) on esmane pildistusmeetod, mis võimaldab hinnata neerude suurust, struktuuri, kivide või takistuste olemasolu. Raskematel juhtudel või komplitseeritud püelonefriidi korral võidakse kasutada kompuutertomograafiat (KT) ilma kontrastaineta või magnetresonantstomograafiat (MRT), et välistada mädanikukollete teket (abstsess) või muud anomaaliaid.
Äge püelonefriit nõuab tavaliselt kiiret antibiootikumravi. Algselt määratakse laiaspektriiline antibiootikum empiiriliselt, mis seejärel korrigeeritakse uriinukultuuri tulemuste põhjal. Levinud preparaadid on fluorokinoloonid (nt tsiprofloksatsiin), tsefalosporiinid 3. põlvkonnas (nt tseftriaksoon) või aminopenitsilliinid. Kergematel juhtudel on võimalik suukaudne ravi kodus, kuid tugevate sümptomit, oksendamise, kõrge palaviku või tüsistuste korral on vaja haiglaravi intravenoosse antibiootikumravi, vedelikuravi ja valuravimi manustamiseks. Oluline on jooga piisavalt vedelikku. Kui haigus on põhjustatud mehaanilisest takistusest (nt kivi), võib olla vaja uroloogilist sekkumist (nt kivi eemaldamine). Pärast ägeda infektsiooni leevendamist võidakse soovitada pikemaajalist profülaktilist antimikroobset ravi madalatel doosidel, et vältida tagasitulekut.
On oluline otsida koheselt meditsiinilist abi, kui tekkivad järgmised hoiatusmärgid: järsk kõrge palavik (>39°C) koos külmavärinatega; tugev, piinu põhjustav valu küljekinnases või selja alumises osas; püsiv iiveldus ja oksendamine, mis takib vedeliku ja ravimite sissevõttu; uriini tekkimise järsk vähenemine (oliguuria); uriinis vere nähtavuse või teadvuse muutused (letargia, segadus), mis võivad viidata sepsise arengule. Samuti tuleks konsulteerida arstiga, kui tsüstiidi sümptomid (kusemispõletus, sage kusemine) ei parane mõne päeva jooksul või halvenevad, kuna see võib olla püelonefriidi eelkäija. Rasedatel naistel tuleb kuse teede infektsioonimärkide korral pöörduda arsti poole koheselt.