2. tüüpi suhkurtõbi
Kirjeldus
2. tüüpi suhkurtõbi on krooniline ainevahetushaigus, mille puhul keha ei kasuta insuliini õigesti, mis viib püsivalt kõrgenenud veresuhkru tasemeni. See on kõige levinum suhkurtõve vorm, mis seostub sageli elustiiliga ja areneb tavaliselt täiskasvanueas. Õigeaegne tuvastamine ja põhjalik ravi on olulised tüsistuste, nagu südame-veresoonkonna haigused, nägemiskahjustused ja neerupuudulikkus, vältimiseks.
2. tüüpi suhkurtõbi (ka mittainsuliinist sõltuv suhkurtõbi) on ainevahetushaigus, mida iseloomustab insuliini resistentsus ja suhteline insuliinipuudulikkus. Insuliin on kõhunäärmes toodetav hormoon, mis aitab glükoosil (suhkrul) rakku siseneda, et toota energiat. Selle haiguse korral reageerivad keha rakud insuliinile halvasti (insuliini resistentsus) ja kõhunääre ei suuda seda kompenseerida piisava insuliini tootmisega. Selle tulemusena koguneb glükoos verre, põhjustades hüperglükeemiat ehk kõrget veresuhkru. Pikaajaline kõrge veresuhkur kahjustab südame, veresoonte, silmade, neerude ja närvisüsteemi.
- Pidev janu (polüdipsia) ja kuiv suu.
- Sagedas kusemine, eriti öösel (polüuuria).
- Pidev näljatunne (polüfagia), kuigi on söödud.
- Põhjendamatu väsimus ja nõrkus.
- Nägemise hägusus.
- Haavade ja mädapaisepidade aeglane paranemine.
- Sagedased nahainfektsioonid või pärmseened (nt hüüdmärgandid).
- Käte ja jalgade kipitamine, tuiklemine või nummulus (neuropaatia).
- Tahtmatu kaalulangus (tihti algstaadiumis, hoolimata söögiisust).
- Tume nahapigmentatsioon kaela, kaenlaaluste ja kubeme piirkonnas (akantooos nigrikans).
2. tüüpi suhkurtõbi põhjustab kompleksne koostoime geneetiliste ja elustiiliga seotud tegurite vahel. Põhiline aluseks on insuliini resistentsus. Peamised riskitegurid on: geneetiline kalduvus (peres esineb suhkurtõbi); ülekaalulisus, eriti rasvumine kõhu piirkonnas; füüsilise tegevuse puudumine; ebatervislik toitumine (kõrge suhkru- ja rasvasisaldusega toit); vanus (risk suureneb pärast 45. eluaastat, kuid haigust esineb üha sagedamini ka noorematel ja lastel); rasedussuhkurtõve anamnees; kõrge vererõhk ja lipiidide ainevahetuse häired.
Diagnoosi kinnitab arst, tehes vereteste. Peamised testid on: tühi kõhu glükoositaseme mõõtmine – tase üle 7,0 mmol/l on diagnoosiv; suukaudne glükoosi tolerantsi test (OGTT) – 2 tunni pärast glükoosi lahusega joomist tase üle 11,1 mmol/l; hemoglobiin A1c (HbA1c) test – see näitab keskmist veresuhkrutaset viimase 2-3 kuu jooksul, tasemed 6,5% (48 mmol/mol) või kõrgemad kinnitavad diagnoosi. Lisaks võidakse teha vereproove insuliini, kolesterooli ja neerufunktsiooni hindamiseks ning soovitatakse regulaarseid silma- ja jala-uuringuid.
2. tüüpi suhkrtõve eesmärk on hoida veresuhkru taset sihtvahemikus, et vältida tüsistusi ja säilitada elukvaliteeti. Ravipõhimõtted hõlmavad: elustiili muutusi – tervislik, tasakaalustatud toitumine ja regulaarne füüsiline aktiivsus on teraapia alustalad; suukaudsed ravimid – metformiin on sageli esimene valik, et parandada insuliini tundlikkust ja vähendada maksa glükoosi tootmist; muu hulgas kasutatakse ka teisi tablete, mis soodustab insuliini eritamist või aeglustab süsivesikute imendumist; insuliiniteraapia – vajadusel lisatakse insuliinisüstid või pumbad, kui suukaudsed ravimid pole piisavad; teised süstelahused – mõned uuemad ravimid (nt GLP-1 agonistid) aitavad kaalulangus ja veresuhkru kontrolli; regulaarne enesekontroll – veresuhkru taseme jälgimine kodus; tüsistuste ennetamine – vererõhu ja kolesterooli kontroll, suitsetamisest loobumine ning regulaarsed arsti kontrollid.
Kui teil on suhkurtõvele viitavaid sümptomeid, nagu pidev janu, sagedane kusemine, äkiline nägemise halvenemine või põhjendamatu väsimus, on oluline konsulteerida perearstiga. Arsti juurde tuleb pöörduda ka siis, kui teil on üks või mitu peamist riskitegurit (nt ülekaal, peres esineb suhkurtõbi). ERITI KIIRLOOMULISED on järgmised olukorrad, mis võivad viidata ohtlikule diabeetilise ketoatsidoosi või hüperosmoosse hüperglükeemilise seisundi riskile: teadvuse muutused (segadus, letargia), äge iiveldus ja oksendamine, sügav ja kiire hingamine (Kussmauli hingamine), maooblikas või lehka lõhnav hingus, väga kõrge veresuhkur (koduse mõõtmise korral), kuiv nahk ja suu. Sellistel juhtudel on vaja VÄLJAKUTSEARSTI või kiiret meditsiinilist abi.