Äge glomerulonefriit

Äge glomerulonefriit on äge immuunvastusega põhjustatud põletik neerukoopades (glomerulites), mis on neerudes asuvad väikesed soonikesed, mis filtreerivad verest jääkaineid ja liigset vedelikku. Põletikuline reaktsioon kahjustab neid struktuure, mis omakorda põhjustab proteiinide ja vere väljumist uriiniga ning halvendab keha võimet tasakaalustada vedelikku ja elektrolüüte. See võib esineda nii lastele kui täiskasvanutele ja on üks levinumaid põhjuseid ägeda neerupuudulikkuse arenguks. Hoolimata ägedast iseloomust võib haigus paraneda ilma pikaajaliste tagajärgedeta, kuid osal juhtudest võib see muutuda krooniliseks.

Äge glomerulonefriit tekib sageli immuunsüsteemi reaktsioonina infektsioonile või muule haigusele, kus antikehad ründavad omakorda neerukoopasid. Levinumad põhjused ja riskitegurid hõlmavad:

• Infektsioonid: Eriti nende infektsioonide järel, mis on põhjustatud streptokokkbakteritest (nt kurgumandlipõletik, naha infektsioon). Seda nimetatakse poststreptokokkaalseks glomerulonefriidiks. Samuti võivad põhjuseks olla viirused (nt hepatiit B või C, HIV) või bakteriad (nt endokardiit).
• Autoimmunhaigused: Süsteemne erütematoosne luupus (lupusnefriit), Goodpasture'i sündroom, IgA-nefropaatia (Berger'i tõbi).
• Vaskuliidid: Veresoonte põletikulised haigused, nagu granulomatoosne polüangiit.
• Muud meditsiinilised seisundid: Mõned vähi tüübid või diabeet.
• Genetika: Sugulase läheduses olevad põletikulised neeruhaigused suurendavad riski.
• Vanus: Lastel ja noorukitel on suurem tõenäosus arendada poststreptokokkaalset vormi.

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja spetsiaalsetel testidel.

1. Uriinianalüüs: Näitab vere (hematuuria), valgu (proteinuria) ja mõnikord valgurakke (tsüliindrid) olemasolu uriinis.

2. Vereproovid: Neerufunktsiooni hindamine kreatiniini ja urea taseme alusel. Samuti kontrollitakse antikehade taset (nt ASO-tiiter streptokokiinfektsiooni korral), täielikku vereloomete arvu ja komplementi (C3, C4), mille tase põletiku korral võib langeda.

3. Neerude ultraheli: Kasutatakse neerude suuruse ja struktuuri hindamiseks ning muude põhjuste välistamiseks.

4. Neerupunktsioon (biopsia): Kõige täpsem meetod. Väike neerukoorest võetud proovi mikroskoopiline analüüs kinnitab põletiku tüübi ja ulatuse, mis on otsustav raviplaani koostamisel.

Ravi fookus on põletiku maha surumisel, sümptomite leevendamisel ja neerude edasise kahjustuse vältimisel. Plaan sõltub haiguse põhjusest ja raskusastmest.

• Puhkus ja toitumine: Voodirežiim haiguse ägedas faasis. Toitumissoovitused hõlmavad väikesoolast dieeti, valgupiirangu raskel neerupuudulikkusel ja vedelikupiirangu turse korral.
• Medikamendid:
• *Vererõhu alandajad* (nt ACE inhibiitorid) aeglustavad neerukahjustust.
• *Diureetikumid* (kusivedelikud) vähendavad turretust.
• *Kortikosteroidid* (nt prednisolon) ja *immunosupressandid* kasutatakse autoimmun- või raske põletiku korral pärssimaks immuunsüsteemi reaktsiooni.
• *Antibioodikumid* strepi-infektsiooni puhul.
• Dialüüs: Ajutine meetod ägeda neerupuudulikkuse korral, kuni neerud taastuvad, et eemaldada jääkaineid ja liigset vedelikku verest.
• Põhihoiu ravi: Aluseks oleva autoimmunhaiguse või kroonilise infektsiooni kontroll.

Võta kohe ühendust arstiga või kiirabiga, kui märkad järgmisi hoiatussümptomeid, mis võivad viidata ägedale glomerulonefriidile või selle tüsistustele:

• Äkiline ja märkimisväärne vähenemine uriinikoguses või uriini täielik puudumine.
• Nähtav veri uriinis või väga tumedaks muutumine.
• Kiirelt tekkiv ja tõsine turse näol, kätest või jalgadest.
• Äkiline, tugev peavalu koos nägemishäirete või iiveldusega (mis võib viidata ohtlikult kõrgele vererõhule).
• Raske hingeldamine või rinnusvalu.
• Kui teil on just läbinud naha- või kurguinfectsiooni ja hakkate esinema ülalkirjeldatud sümptomeid, on eriti oluline kiiresti meditsiinilist abi otsida.