ADHD (hüperaktiivsuse häire)

ADHD on arenguline häire, mille puhul aju regulatsiooniprobleemidest tulenevalt tekivad püsivad raskused tähelepanu, impulsiivsuse ja liigse aktiivsuse kontrollimisel. See ei ole kasvatusvigade või tahtejõu puudumise tulemus, vaid seotud aju neurotransmitterite (eriti dopamiini ja noradrenaliini) tasakaalu häiretega. Häire mõjutab isiku võimet planeerida, keskenduda, reguleerida emotsioone ja kontrollida oma käitumist. ADHD-d võib jagada kolme põhitüüpi: tähelepanu puudulikkuse domineeriva tüübi, hüperaktiivsuse-impulsiivsuse domineeriva tüübi ja kombineeritud tüübi.

ADHD põhjused on komplekssed ja seotud geneetiliste ning keskkonnategurite vastastikuse mõjuga. Geneetilised tegurid on väga olulised – ligikaudu 75% haiguse riskist on päritav. ADHD-ga inimestel on täheldatud teatud aju piirkondade (nt eesaju, saba-tuumik) väiksemat aktiivsust või mahu. Keskkonnateguritest võivad mängida rolli rasedusaegsed riskid, nagu ema suitsetamine või alkoholi tarbimine, enneaegne sünd, madal sünnikaal ja mõned keskkonnamürgid. Oluline on mõista, et tänapäevaste teadmiste kohaselt ei põhjusta ADHD-d liigne ekraaniaeg, halb kasvatus või suhkrurikkad toidud, kuigi need tegurid võivad olemasolevaid sümptomeid halvendada.

ADHD diagnoosi ei saa kindlaks teha ühegi laboratoorselt või pildilise uuringuga (nagu vereanalüüs või MRI). Diagnoos põhineb põhjalikul kliinilisel hinnangul. Arst (tavaliselt lastenärvipatoloog, psühhiaater või kliiniline psühholoog) kogub teavet mitmest allikast: läbi vestluse patsiendi ja/või lapsevanematega, standardiseeritud küsimustike (nt Connersi skaala, ASRS) abil ning teabe kogumisega koolist või töökohalt. Diagnoosimise kriteeriumid on esitatud rahvusvahelistes klassifikatsioonides (ICD-10/11 või DSM-5). Oluline on välistada teised seisundid, mis võivad sarnaseid sümptomeid põhjustada, nagu ärevus- või tujuhäired, õpihäired, kilpnäärme talitlushäired või unehäired.

ADHD ravi on individuaalne ja põhineb mitme meetodi kombinatsioonil, mille eesmärk on sümptomite kontroll ja elukvaliteedi parandamine. Ravivalikud hõlmavad: 1) Farmakoterapia: Stimuleerivad (metüülfenidaat, amfetamiinid) ja mitte-stimuleerivad (atomoksetiin, guanfatsiin) ravimid, mis tasakaalustavad neurotransmitterite taset ajus. Need on kõige tõhusamad meetodid põhisümptomite leevendamiseks. 2) Käitumisteraapia ja psühhoterapia: Kognitiiv-käitumuslik teraapia aitab arendada oskusi ajaplaneerimiseks, organiseerimiseks ja tunnetega toimetulekuks. Vanemate koolitus on oluline laste puhul. 3 Toimetulekustrateegiad: Struktureeritud igapäevaelu, ülesannete jaotamine väiksemateks osadeks, visuaalsed meeldetuletajad ja regulaarne füüsiline aktiivsus on olulised abivahendid. Tõhus ravi on tavaliselt multidistsiplinaarne, hõlmates arsti, psühholoogi ja vajadusel ka pedagoogi koostööd.

Konsulteerige lastenärvipatoloogi, psühhiaatri või perearstiga, kui tähelepanu, impulsiivsuse või liigse aktiivsuse sümptomid on püsivad (kestnud üle 6 kuu), ilmnevad rohkem kui ühes keskkonnas (nt nii kodus kui ka koolis) ja segavad oluliselt igapäevast elu, õppimist, töötamist või suhteid. Ärge oodake 'ettevaatlikult ära'. Eriti oluline on kiire reaktsioon, kui sümptomid põhjustavad: korduvaid õnnetusi ja vigastusi, suuri raskusi koolis või tööl, sotsiaalseid probleeme (tagasitõmbumine, konfliktid), tugevat stressi või madalat enesehinnangut ning riskikäitumist. Varane diagnostika ja sekkumine aitab vältida sekundaarseid probleeme, nagu ärevus, depressioon või õpihäired.