Antidiureetiline hormoon (ADH)
Antidiureetiline hormoon (ADH), mida tuntakse ka kui vazopressiini, on ajuripatsi tagumises osas toodetud ja hüpofüüsi tagumises osas ladestatud hormoon. See mängib peamist rolli keha vedeliku- ja elektrolüüditasakaalu reguleerimisel, suurendades neerukanalites vee tagasiimendumist, mis vähendab kusetegevust ja kontsentreerib uriini. ADH taseme mõõtmine on oluline erinevate vedelikuregulatsiooni häirete, nagu diabetes insipidus ja SIADH (sobimatu ADH eritumise sündroom), diagnoosimisel ja jälgimisel.
- Suurendab vee tagasiimendumist neerukanalites, vähendades uriini mahtu.
- Aitab säilitada vererõhku, põhjustades veresoonte kokkutõmmet (vazokonstriktsiooni).
- Reguleerib keha vedeliku- ja elektrolüütitasakaalu.
- Sünteesitakse hüpotalamuse neuronites.
- Ladestatakse ja eritatakse hüpofüüsi tagumisest osast (neurohüpofüüs).
- Eritumist stimuleerivad tegurid: vedelikupuudus, vererõhu langus, stress.
- Uuringu jaoks võetakse veenist vereproov. Enamasti soovitatakse uuringut teha hommikul, patsiendil olenevalt indikatsioonist kas tühja kõhuga või pärast vedeliku piiramist.
- Tulemusi mõjutavad tugevalt vedelikutarbimine, füüsiline aktiivsus ja stress enne proovi võtmist, seega on oluline järgida ette antud juhiseid.
- Proov viiakse analüüsiks laboratooriumi, kus ADH taset määratakse immunokeemiliste meetoditega (nt RIA või ELISA).
- SIADH (sobimatu ADH eritumise sündroom) – kõige tavalisem põhjus.
- Keskuse närvisüsteemi häired (ajutrauma, meningiit, insult).
- Kopsuhaigused (nt kopsupõletik, tuberkuloos).
- Kasvajad (eriti väikerakuline kopsuvähk).
- Mõned ravimid (nt diureetikud, antidepressandid, kemoteraapia).
- Stress või valu.
- Vedelikupiirang või vedelikupuudus.
- Rasedus (varases staadiumis võib tõusta).
- Keskne diabetes insipidus – ADH puudulik tootmine või eritumine.
- Nefrogeenne diabetes insipidus – neerud ei reageeri ADH-le.
- Esmasne polüdipsia (liigne joogimine).
- Mõned neeruhaigused.
- Liigne vedeliku tarbimine enne uuringut.
- Alkoholi tarbimine (ajutiselt võib ADH eritumist pidurdada).
- Kroonilise või korduva hüponatreenia (madal naatriumitase vereplasmas) põhjuse selgitamine.
- Kahtlus diabetes insipidusele (liigne kusetegevus ja janu) tüübi määramiseks (keskne vs nefrogeenne).
- Kahtlus SIADH-le, eriti kopsu- või kesknärvisüsteemi haiguste või teatud ravimite tarvitamise kontekstis.
- Vedeliku- ja elektrolüütitasakaalu häirete hindamine.
- Endokrinoloog – hormoonihäirete spetsialist.
- Nefroloog – neeruhaiguste spetsialist.
- Internist – sisehaiguste spetsialist.
| Üldine | Normaalne ADH tase sõltub vere osalisest osmolaarsusest ja hüdratatsiooniseisundist. Üldiselt on võetud normivahemik 1–5 pg/mL (0,9–4,6 pmol/l) normaalse vere osmolaarsuse korral (~285 mOsm/kg). Täpne väärtus võib laboriti erineda. |
|---|---|
| Meestele | Ei erine oluliselt üldisest normist, kui pole teadaolevaid erisusi. |
| Naistele | Ei erine oluliselt üldisest normist. Raseduse ajal võib ADH tase langeda füsioloogilise vedeliku koguse suurenemise tõttu. |
Mida võib tähendada selle uuringu muutunud väärtus?
Allpool on haigused, mille korral selle uuringu tulemus erineb sageli normist. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on muutus iseloomulik.
Antidiureetiline hormoon (ADH) tõuseb
1Antidiureetiline hormoon (ADH) langeb
1Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Arutelu
Jagage oma kogemust selle uuringu kohta: millal see määrati, milline oli tulemus, kuidas läks. Teie lugu võib teisi aidata.
Kommentaare veel pole. Olge esimene!