Antidiureetiline hormoon (ADH)

Kvantitatiivne · pg/mL

Normaalsed väärtused

Antidiureetiline hormoon (ADH) normid

Üldine

Normaalne ADH tase sõltub vere osalisest osmolaarsusest ja hüdratatsiooniseisundist. Üldiselt on võetud normivahemik 1–5 pg/mL (0,9–4,6 pmol/l) normaalse vere osmolaarsuse korral (~285 mOsm/kg). Täpne väärtus võib laboriti erineda.

Mehed

Ei erine oluliselt üldisest normist, kui pole teadaolevaid erisusi.

Naised

Ei erine oluliselt üldisest normist. Raseduse ajal võib ADH tase langeda füsioloogilise vedeliku koguse suurenemise tõttu.

Näitaja kohta

Antidiureetiline hormoon (ADH), mida tuntakse ka kui vazopressiini, on ajuripatsi tagumises osas toodetud ja hüpofüüsi tagumises osas ladestatud hormoon. See mängib peamist rolli keha vedeliku- ja elektrolüüditasakaalu reguleerimisel, suurendades neerukanalites vee tagasiimendumist, mis vähendab kusetegevust ja kontsentreerib uriini. ADH taseme mõõtmine on oluline erinevate vedelikuregulatsiooni häirete, nagu diabetes insipidus ja SIADH (sobimatu ADH eritumise sündroom), diagnoosimisel ja jälgimisel.

Mis on antidiureetiline hormoon (ADH)?

Funktsioon

Suurendab vee tagasiimendumist neerukanalites, vähendades uriini mahtu.
Aitab säilitada vererõhku, põhjustades veresoonte kokkutõmmet (vazokonstriktsiooni).
Reguleerib keha vedeliku- ja elektrolüütitasakaalu.

Päritolu

Sünteesitakse hüpotalamuse neuronites.
Ladestatakse ja eritatakse hüpofüüsi tagumisest osast (neurohüpofüüs).
Eritumist stimuleerivad tegurid: vedelikupuudus, vererõhu langus, stress.

Ettevalmistus uuringuks

Protseduur

Uuringu jaoks võetakse veenist vereproov. Enamasti soovitatakse uuringut teha hommikul, patsiendil olenevalt indikatsioonist kas tühja kõhuga või pärast vedeliku piiramist.
Tulemusi mõjutavad tugevalt vedelikutarbimine, füüsiline aktiivsus ja stress enne proovi võtmist, seega on oluline järgida ette antud juhiseid.
Proov viiakse analüüsiks laboratooriumi, kus ADH taset määratakse immunokeemiliste meetoditega (nt RIA või ELISA).

Kõrge antidiureetilise hormooni (ADH) tase põhjused

Kliinilised seisundid

SIADH (sobimatu ADH eritumise sündroom) – kõige tavalisem põhjus.
Keskuse närvisüsteemi häired (ajutrauma, meningiit, insult).
Kopsuhaigused (nt kopsupõletik, tuberkuloos).
Kasvajad (eriti väikerakuline kopsuvähk).
Mõned ravimid (nt diureetikud, antidepressandid, kemoteraapia).

Füsioloogilised tegurid

Stress või valu.
Vedelikupiirang või vedelikupuudus.
Rasedus (varases staadiumis võib tõusta).

Madal antidiureetilise hormooni (ADH) tase põhjused

Kliinilised seisundid

Keskne diabetes insipidus – ADH puudulik tootmine või eritumine.
Nefrogeenne diabetes insipidus – neerud ei reageeri ADH-le.
Esmasne polüdipsia (liigne joogimine).
Mõned neeruhaigused.

Muud tegurid

Liigne vedeliku tarbimine enne uuringut.
Alkoholi tarbimine (ajutiselt võib ADH eritumist pidurdada).

Indikatsioonid: millal tehakse antidiureetilise hormooni (ADH) uuring?

Peamised põhjused

Kroonilise või korduva hüponatreenia (madal naatriumitase vereplasmas) põhjuse selgitamine.
Kahtlus diabetes insipidusele (liigne kusetegevus ja janu) tüübi määramiseks (keskne vs nefrogeenne).
Kahtlus SIADH-le, eriti kopsu- või kesknärvisüsteemi haiguste või teatud ravimite tarvitamise kontekstis.
Vedeliku- ja elektrolüütitasakaalu häirete hindamine.

Spetsialistid