Äge neerupupe

Äge neerupupe (ANP) on seisund, mille puhul neerude filtreerimisvõime (glomerulaarne filtraatimäär) järsult langeb, tavaliselt tundide või päevade jooksul. See toob kaasa metaboolsete jääkainete (nt kreatiniini ja urea) kogunemise verre (ureemia) ning häirib keha vedeliku, elektrolüütide (nagu kaalium) ja happe-aluse tasakaalu. ANP-d võib klassifitseerida põhjuste järgi: *renaalne* (kahjustus neerukoes endas), *prerenaalne* (vereringe häire enne neerusid, näiteks verekaotus või dehydratsioon) ja *postrenaalne* (takistus kusiteedel). Neerude kahjustus võib olla pöörduv, kuid raskeimal juhul võib areneda krooniliseks neerupuudulikkuseks või isegi eluohtlikuks seisundiks.

ANP arengut soodustavad kolm peamist mehhanismi:

1. Prerenaalne põhjus (vähene verevool neertesse): Dehydratsioon, tõsine verekaotus, südamepuudulikkus, maksapuudulikkus, vererõhu järsk langus septilise šoki või tõsise infektsiooni korral.

2. Renalne põhjus (otsene neerukahjustus):

• Ravimid: Mõned valuvaigistid (NSAID-d), antibiootikumid, kontrastained, kemoterapeutilised ravimid.
• Infektsioonid: Neerupõletik (nefriit).
• Vaskulaarseid häireid: Neeruveresoonte tromboos või põletik.
• Müoglobiinuria: Lihasmassi lagunemine (rabdomüolüüs) pikaajalise surve või tõsise trauma tagajärjel.

3. Postrenaalne põhjus (takistus kusiteedel): Eesnäärme hüpertroofia, kusepõie või kusejuhate kasvajad, neerukivid.

Riski suurendavad tegurid: Eakas iga, juba olemasolev neeru- või maksahaigus, diabeet, kõrge vererõhk, sepsis, suuremahuline kirurgia.

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja spetsiifilistel laboratoorse- ja kuvadiagnostika uuringutel:

• Vereanalüüs: Kreatiniini ja urea (BUN) taseme määramine – nende järsk tõus on peamine näitaja. Samuti kontrollitakse elektrolüütide (eriti kaaliumi), verehapetsuse (pH) ja hemoglobiini taset.
• Uriinianalüüs: Uriiniprotsent, mikroskoopiline analüüs (punased verelibled, valgelibled, tsilindrid) ja uriinielektrolüütide määramine aitab eristada erinevaid ANP põhjuseid.
• Kuvadiagnostika: Ultraheliuuring (ultraheli) neerude ja kusiteede hindamiseks (tuvastab takistusi, tsüste, struktuurimuutusi). Harvemini kasutatakse arvutomograafiat (KT) või magnetresonantstomograafiat (MRT).
• Muud uuringud: EKG kõrge kaaliumitaseme (hüperkaleemia) tuvastamiseks, mis võib olla eluohtlik. Mõnikord võidakse teha neerubiopsiat, kui põhjus jääb ebaselgeks.

Ravi on suunatud põhjuste kõrvaldamisele, elutähtsate kehafunktsioonide toetamisele ja neerude taastumise soodustamisele.

1. Põhipõhjuste lahendamine: Vedelikupuuduse korral intravenoosne (IV) rehüdratatsioon. Takistuse korral kusiteedel selle kirurgiline või endoskoopiline eemaldamine. Põletiku või infektsiooni korral antibiootikumid. Ohtlike ravimite võtmise lõpetamine.

2. Toetav ravi: Rangelt vedelikukoguse ja dieedi kontroll (piirang soola, kaaliumi ja fosfori tarbimisel). Ravimid: Diureetikumid (vedeliku kõrvaldamiseks), vererõhu alandamiseks, kaaliumi taset alandavateks (ionitvahetusvaigu) või anemia raviks kasutatavad preparaadid (erütropoetiin).

3. Asendusravi (dialüüs): Kui jääkained kogunevad kiiresti või tekivad eluohtlikud tüsistused (nt puhkev hüperkaleemia, ureemiline perikardiit, äge vedelikuülekoormus), viiakse läbi hemodialüüs või peritoneaaldialüüs. Dialüüs on sageli ajutine meede, kuni neerud ise taastuvad.

Kiiret arstlikku abi (nt päevakeskusesse või kiirabi) tuleb otsida kohe järgmiste märkide ilmnemisel:

• Uriinierituse järsk ja märgatav vähenemine (eriti kui see kestab üle päeva).
• Tugev turse jalgades, kõhtus või näos.
• Lühialaline hingamine või raskused hingata.
• Pidev iiveldus ja oksendamine koos väsimusega.
• Rindkere valu, südame tuksumine või rütmihäired.
• Segadus, uimasus või teadvuse muutused.

Kui teil on kõrge risk ANP tekkeks (nt krooniline neeruhäire, diabeet, teie ravimite kava muutus) ja te märkate ülaltoodud sümptomeid, ärge oodake – konsulteerige arstiga.