Autonoomne neuropaatia
Kirjeldus
Autonoomne neuropaatia on autonoomse närvisüsteemi kahjustus, mis mõjutab keha tahtmatuid funktsioone, nagu südame löögisagedus, vererõhk, seedimine ja kehatemperatuuri reguleerimine. See on tõsine seisund, mis võib oluliselt kahjustada elukvaliteeti ja nõuab tähelepanelikku arstiabi. Diagnoosimine ja ravi on võtmetähtsused sellega seotud tüsistuste vältimiseks.
Autonoomne neuropaatia on seisund, mille puhul autonoomse närvisüsteemi närvid – need, mis kontrollivad keha tahtmatuid funktsioone – on kahjustunud. See närvisüsteem reguleerib südame löögisagedust, vererõhku, higistamist, soolestiku liikumist, uriinieritust ja palju muid protsesse. Kahjustus võib häirida nende närvide võimet edastada signaale korralikult, põhjustades mitmesuguseid sümptomeid, mis võivad olla väga erinevad sõltuvalt sellest, milliseid organeid või süsteeme need närvid teenindavad. Kahjustus on sageli pöördumatu, kuid õigeaegne sekkumine võib aidata sümptomeid kontrollida ja edasist halvenemist aeglustada.
- Pearinglus või uimastustunne seistes (ortostaatiline hüpotensioon)
- Äkiline teadvusekaotus
- Kiire või ebaregulaarne südame löögisagedus (tahhükardia)
- Peavalu, eriti hommikuti või pärast pikaajalist seismist
- Kiire küllastumine või täiskõhu tunne söömise ajal (gastroparees)
- Pärast söömist esinev iiveldus või oksendamine
- Kõhulahtisus või kõhukinnisus, mida ei seostata muude tingimustega
- Lapimähistus või raskused neelamisel (düsfaagia)
- Raskused kuse alustamisel või lõpetamisel
- Kusepaisumise (inkontinents) tunne
- Tunne, et põis ei tühjene täielikult
- Sagedased kuseteed, eriti öösel (noktuuria)
- Liigne higistamine (hüperhidroos), eriti söömise ajal
- Higistamatus või ebapiisav higistamine (anhüdroos) võimeldes või kuumas keskkonnas
- Kehatemperatuuri hoidmise raskused, mis võivad viia ülekuumenemiseni
- Silmade täpsuse kohandamise raskused valgusmuutustele (häired pupilli refleksis)
- Meeste puhul erektioonihäired (erektsioonilangus)
- Naiste puhul genitaalpiirkonna kuivus või orgasmi saavutamise raskused
- Üldine väsimus ja energia puudus
Autonoomset neuropaatiat põhjustavad kõige sagedamini kroonilised tervisehäired, mis kahjustavad närve. Peamine põhjus on diabeet (diabeetiline autonoomne neuropaatia), mis põhjustab pikaajalise kõrge veresuhkru tõttu närvikiudude kahjustumist. Teised olulised põhjused on autoimmuunhaigused (nt Guillain-Barré sündroom, lupus, Sjögreni sündroom), krooniline alkoholi kuritarvitamine, mõned pärilikud haigused (nt Friedreichi ataksia, amüloidoos) ja Parkinsoni tõbi. Riskitegurite hulka kuuluvad ka pikaajaline ebaõige toitumine (eriti B-vitamiinide puudus), mõned vähiravimid (keemoteraapia), rasked infektsioonid (nt HIV, Lyme'i tõbi) ja mõned toksilised ained. Vanus ja pikalt kestnud diabeet suurendavad riski oluliselt.
Diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, mille käigus arst hindab südame tööd, vererõhku ja neuroloogilisi funktsioone. Autonoomset funktsiooni testimine on peamine diagnostiline meetod. See võib hõlmata järgmist: Tilt-table testi (kallutustest) ortostaatilise hüpotensiooni tuvastamiseks; Südametegevuse varieeruvuse analüüsi (HVR) hingamise ajal; Kvantitatiivset sudoratoorset aksonaalrefleksi testi (QSART) higistamise funktsiooni hindamiseks. Võidakse teha ka elektromüograafiat (EMG) perifeerse närvikahjustuse ulatuse hindamiseks. Vereanalüüse kasutatakse põhihaiguse (nt diabeedi, autoimmuunhaiguse) väljaselgitamiseks või puuduste tuvastamiseks. Mõnel juhul võidakse soovitada südame ultraheliuuringut (ehokardiograafiat) või seedetrakti uuringuid (nt neelamisfunktsiooni test, gastritühjenemise uuring). Neuroloog teeb lõpliku diagnoosi, võttes arvesse kõiki tulemusi ja kliinilist pilti.
Autonoomse neuropaatia ravi keskendub põhjusliku haiguse kontrollile, sümptomite leevendamisele ja tüsistuste vältimisele. Kui põhjuseks on diabeet, on veresuhkru taseme range kontroll kõige olulisem meetod edasise närvikahjustuse aeglustamiseks. Autoimmuunhaiguste puhul võidakse kasutada immunosupressante või kortikosteroide. Sümptomaatiline ravi sõltub kahjustatud süsteemist. Vererõhu languse korral võidakse kasutada ravimeid (nt fludrokortisoon, midodriin) ja soovitada rohkem soola tarbida ning piirata alkoholi. Seedimishäirete korral võidakse manustada erilisi toitaineid, ravimeid, mis kiirendavad mao tühjenemist (nt metoklopramidiid), või lahtisteid. Uriinipõletikke korral võidakse kasutada antibiootikume. Elustiili muudatused on väga olulised: piisav vedeliku tarbimine, regulaarne kergfüüsiline treening (nt kõndimine, ujumine), toitumine väikeste, sagedaste portsjonitena ning stressi haldamine. Patsientidele pakutakse sageli ka füüsioteraapiat ja psühholoogilist toetust.
On oluline konsulteerida neuroloogi või perearstiga kohe, kui märkate järgmisi muresid tekitavaid sümptomeid, eriti kui teil on diabeet või muu riskitegur: Korduvad peapööritused või teadvusekaotused, eriti seistes üles tõustes. Märkimisväärsed ja püsivad seedehäired (nt iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus või kõhukinnisus), mis ei paraneda tavapäraste meetoditega. Uued või halvenevad uriinipõletikud või kusepaisumine. Selgematult tajutavad südame rütmihäired (kiire või ebaregulaarne pulss). Järsk või oluline muutus higistamises (liigne või puudulik higistamine). Raskused erektiooni saavutamise või säilitamisega. Need sümptomid ei pruugi olla otseselt eluohtlikud, kuid võivad viidata autonoomse närvisüsteemi kahjustusele, mis vajab täpset hindamist ja ravi, et vältida tõsisemaid tüsistusi nagu südameprobleemid või juhuslikud kukkumised.