Autonoomse närvisüsteemi uuring

Kirjeldav

Näitaja kohta

Autonoomse närvisüsteemi uuring on diagnostiline protseduur, mille eesmärk on hinnata sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi talitlust. See aitab tuvastada häireid, mis võivad põhjustada südame löögisageduse, vererõhu, seedimise, higistamise või kehatemperatuuri reguleerimisega seotud sümptomeid. Uuring võib sisaldada mitmeid teste, mis jälgivad organismi reaktsioone erinevatele stimulitele.

Mis on autonoomse närvisüsteemi uuring?

Funktsioon

Hindab autonoomse närvisüsteemi (ANS) funktsionaalset seisundit.
Mõõdab keha automaatseid reaktsioone, nagu südame löögisagedus, vererõhk, higistamine ja pupillide reageerimine.
Kasutatakse autonoomse neuropaatia, sünkoobi või ortostaatilise hüpotensiooni diagnoosimiseks.

Meetodid

Kardiovaskulaarne testimine (nt südame löögisageduse muutused hingamise ajal)
Hingamistesti (nt Valsalva manööver)
Tilt-laual test (kallutustest) ortostaatilise intolerantsi hindamiseks
Kvantitatiivne sudoorimetria (higistamise test)

Uuringu käik ja ettevalmistus

Protseduur

Patsient asetatakse tavaliselt lamamise asendisse või kallutatakse erilisele lauale (tilt-test).
Keha erinevatele osadele (nt käed, jalad) paigaldatakse elektroodid või andurid südame löögisageduse, vererõhu ja nahajuhtivuse registreerimiseks.
Arst või tehnik sooritab erinevaid stimule, näiteks palub patsiendil sügavalt hingata, köhida või muuta keha asendit.
Uuring kestab tavaliselt 30–90 minutit, olenevalt testide ulatusest.

Ettevalmistus

Enne uuringut tuleb vältida suitsetamist, kofeiini ja alkoholi vähemalt 4–6 tundi.
Mõned ravimid (nt vererõhu- või südameravimid) võidakse paluda ajutiselt katkestada, kuid ainult arsti juhisel.
Soovitatav on kanda mugav riietus.
Uuringuks tuleb tulla puhkeolekus, mitte liiga väsinuna.

Mida näitavad autonoomse närvisüsteemi uuringu tulemused?

Sümpaatilise süsteemi ületalitlus (hüperaktiivsus)

Püsiv südamepekslemine (tahhükardia)
Kõrge vererõhk (hüpertensioon)
Liigne higistamine (hüperhidroos)
Võib viidata kroonilisele stressile, feokromotsütoomile või teatud neuroloogilistele häiretele.

Parasümpaatilise süsteemi alatalitlus

Ebanormaalselt aeglane südame löögisagedus (bradükardia) stiimulitele
Seedeprobleemid (nt gastroparees)
Probleemid kusetegevusega
Levinud autonoomse neuropaatia korral (nt diabeetiline neuropaatia).

Ortostaatiline intolerantsus

Vererõhu järsk langus püstiseisundi võtmisel (ortostaatiline hüpotensioon)
Südame löögisageduse liigne tõus püstiseisundi võtmisel (posturaalne ortostaatiline tahhükardia sündroom - POTS)
Põhjustab peapööritust, minestamistundmust või ägedat väsimust.

Indikatsioonid: millal sooritatakse autonoomse närvisüsteemi uuring?

Peamised sümptomid