Äge türeoidiit (Thyroiditis acuta)

Äge türeoidiit on kilpnäärme (türeoidea) äge, põletikuline haigus. See erineb autoimmuunsetest kroonilistest türeoidiitidest (nagu Hashimoto või Gravesi tõbi) selle poolest, et sümptomid arenevad väga kiiresti – tavaliselt mõne päeva jooksul – ja on seotud kilpnäärme koe otsese kahjustusega. Põletikuline protsess võib olla põhjustatud bakteriaalsest infektsioonist või harvemini teistest põhjustest, ning see võib kahjustada kilpnäärme rakke, põhjustades esialgselt hormoonide liigse eritumise (ajutine hüpertüreoos) ja hiljem võimalikku hormoonide puudulikkust.

Äge türeoidiit jaguneb peamiselt kahte tüüpi:

1. Püsiv (supureeriv) äge türeoidiit: Enamasti põhjustatud bakteriaalsest infektsioonist. Bakterid (nt kuldne stafülokokk, streptokokid) võivad kilpnäärme jõuda verekaudu või levida lähialastest infektsioonifookustest (nagu neelupõletik). Riskitegurid on immuunsüsteemi nõrgenemine, eelnev kaelapiirkonna trauma või operatsioon ning diabeet.

2. Mitte-püsiv (mitte-supureeriv) äge türeoidiit: Harvem esinev vorm, mida võivad põhjustada mõned viirused (nt mumps, Epstein-Barri viirus) või ravi mingite ravimitega (nt amiodaroon, interferoon). See võib esineda ka sügava kiiritusravi järel.

Põhiline erinevus on selles, et bakteriaalsel põhjusel on sageli vaja antibiootikumiravi ja võib tekkida mädane täide (abstsess).

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja spetsiaalsetel testidel.

• Füüsiline uuring: Arst tunnustab kaela piirkonda, otsides valuallikat, turse ja tundlikkust kilpnäärme kohal, samuti suurenenud lümfisõlmi.
• Veretööd: Kontrollitakse üldisi põletikumarkereid (valged verelibled, CRP), mis bakteriaalse infektsiooni korral on tõusnud. Samuti hinnatakse kilpnäärme hormoonide (TSH, vaba T4, vaba T3) taset, et tuvastada võimalik ajutine hüpertüreoos.
• Kilpnäärme ultraheli (ultraheliuuring): Oluline meetod, mis võimaldab hinnata kilpnäärme struktuuri, näha põletikulisi muutusi, turse ja välistada täidi (abstsessi) teket.
• Radioaktiivse joodi neeldumistest (skaneerimine): Äge türeoidiidi korral on joodi neeldumine kilpnäärme poolt tavaliselt väga madal või olematu, eristades seda teistest hüpertüreoosi põhjustest.
• Fine-needle aspiratsioon biopsia (FNAB): Kilpnäärme punktsiooni tehakse kahtlusel bakteriaalse infektsiooni korral, et saada proov mikroobioloogiliseks analüüsiks ja tuvastada bakter.

Ravi on suunatud põletiku ja valu leevendamisele ning põhjuse kõrvaldamisele.

1. Medikamentoosne ravi:

• Valu- ja põletikuvastased ravimid: Mitte-steroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id), nagu ibuprofeen, valu leevendamiseks ja põletiku vähendamiseks.
• Glükokortikoidid (nt prednisolon): Määratakse tugeva põletiku või ebatõhusa NSAID-ravi korral.
• Antibiootid: Kohustuslikud bakteriaalse (supureeriva) türeoidiidi korral, algul laia toimega, seejärel antibiogrammi tulemuste alusel.
• Sümptomaatiline ravi: Beeta-blokaatorid (nt propranolol) kiire pulsi, südamepekslemise ja ärevuse leevendamiseks ajutise hüpertüreoosi perioodil.

2. Kirurgiline sekkumine: Vajalik juhul, kui tekib mädane täide (abstsess). Selle drenaaž (tühjendamine) on kiirelt teostatav protseduur, mis leevendab valu ja vältib infektsiooni levikut.

3. Toetusravi: Puhkus, piisav vedelik, toitumine ja valu leevendamine on olulised taastumiseks. Hiljem tuleb kilpnäärme hormoonitasemeid regulaarselt jälgida, et avastada võimalik hiline hüpotüreoos, mis võib vajada hormoonasendusravi.

Konsulteerige koheselt arstiga (perearst, sisehaiguste või endokrinoloogi eriarst), kui teil tekib järsk ja tugev valu kaela eesosas, mis halveneb kaela liigutamisel või neelamisel, ja millega kaasneb palavik.

Seekige ERIABI VÄGA KIIRESTI (näiteks kiirabi), kui lisanduvad järgmised hirmutavad sümptomid:

• Rasked hingamisraskused või lämbumistunne.
• Suur raskus neelata või jooma hakata.
• Väga kõrge palavik, mis ei lange valuvaigistitega.
• Kaela turse, mis kiiresti suureneb ja muutub väga valulikuks – see võib viidata täidi tekele, mis vajab kiiret drenaaži.