Äge stressihäire
Kirjeldus
Äge stressihäire (inglise keeles Acute Stress Disorder) on psühholoogiline reaktsioon äärmiselt stressirohkele või traumeerivale sündmusele. See võib tekkida mõne päeva jooksul pärast traumat ja kesta kuni neli nädalat. Õigeaegne äratundmine ja toetav sekkumine on väga olulised, et vältida pikaajalisi psüühilisi tagajärgi, nagu näiteks kroonilise posttraumaatilise stressihäire (PTSD) arengut.
Äge stressihäire on lühiajaline kliiniline seisund, mida iseloomustavad ägedad stressisümptomid, mis tekivad pärast eluohtlikku, hirmutavat või väga stressirohket kogemust. See ei ole lihtsalt tugev mure, vaid patoloogiline reageerimine, mis segab inimese võimet normaalselt toimida. Häire puhul inimese psüühika on ülekoormatud traumaga, mis põhjustab mälu, tähelepanu ja emotsionaalse regulatsiooni häireid. Peamised mõjutusalad on keskne närvisüsteem ja stressihormoonide (nagu kortisool ja adrenaliin) tasakaal, mis häirub, põhjustades iseloomulikke psüühilisi ja füüsilisi sümptomeid. Oluline on mõista, et see on adaptiivse toimetulekumehhanismi rike – organism ei suuda stressile normaalselt kohaneda.
- Korduvad, tahtmatud ja piinavad mälestused traumast (vähemalt üks).
- Unenäod või õudusunenäod traumasündmusega seotud sisuga.
- Flashback'id või dissotsiatiivsed episoodid, kus tunnetakse nagu trauma kordub.
- Tugev psüühiline stress või füüsilised reaktsioonid traumale viitavatele näpunäidetele (nt helidele, piltidele).
- Võimetus kogeda positiivseid emotsioone (õnne, rahuldust).
- Tunne emotsionaalsest tuimestumisest või ümbritsevast lahusolekust.
- Subjektiivne tunne uimastusest, teadvuse kohalolematuse või mittestuneerumisest.
- Tegevused või kohad, mis meenutavad traumat, püütakse aktiivselt vältida (vähemalt kaks).
- Vältimine mõtetest, tundmustest või vestlustest, mis on traumaga seotud.
- Vältimine isikute, tegevuste või keskkondade suhtes, mis traumast meelde tuletavad.
- Unehäired (raskused uinumisega või katkendlik uni).
- Eriti suur ärrituvus ja vihahoogud ilma olulise provokatsioonita.
- Rasked kontsentreerumisraskused.
- Üleliigne valvsus (hypervigilance) – pidev ohtude otsimine.
- Välgatuslik reaktsioon ehk kergesti hirmuneb.
- Muutunud reaalsustunne (derealisatsioon) – ümbritsev maailm tundub ebatõeline või võõrastav.
- Muutunud mina-tunne (depersonalisatsioon) – tunne, nagu vaadataks iseendale väljastpoolt.
- Dissotsiatiivne amnesia – võimetus meenutada traumasündmuse olulisi detaile.
Äge stressihäire on OTSESE seosega eelneva traumeeriva sündmusega. Põhipõhjus on psüühiline trauma. Sündmused, mis võivad seda põhjustada, hõlmavad: tõsiseid õnnetusi (nt autoõnnetus), looduskatastroofe, füüsilist või seksuaalset vägivalda, sõjalisi lahingukogemusi, äkk-surma lähedase inimese kaotus või tunnistajaks olemine äärmuslikule vägivallale. Mitte igaüks, kes kogeb traumat, arendab aga stressihäiret. Risk suureneb järgmiste tegurite korral: eelnevad psüühikahäired (nt ärevus, depressioon), varasemad traumad, puudulikud toimetulekumehhanismid ja toetusvõrgustiku puudumine. Samuti võivad mõjuda bioloogilised tegurid nagu geneetiline kalduvus hüperaktiivsele stressireaktsioonile ja trauma ajal toimunud ajukahjustus (nt peapõrutuse tagajärjel).
Diagnoosi püstitab kvalifitseeritud vaimse tervise spetsialist (psühhiaater või kliiniline psühholoog) põhjaliku kliinilise intervjuu alusel. Diagnoosimisel järgitakse rahvusvahelisi klassifikatsioone nagu DSM-5 (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) või ICD-11 (International Classification of Diseases). Võtmetingimused on: 1) Traumaalsete sündmuste kogemine, 2) Sümptomite kestus 3 kuni 30 päeva pärast traumat, 3) Vähemalt 9 iseloomulikku sümptomit neljast põhirühmast (intrusioon, negatiivne meeleolu, vältimine, ärritus), 4) Kliiniliselt oluline kannatamine või häired sotsiaalses, tööalases või muus olulises valdkonnas. Eristusdiagnoosiks välistatakse teised psüühikahäired (nt akutine psühhoos), meditsiinilised seisundid või mõju psühhoaktiivsetele ainetele. Spetsiaalseid laboratoorseid või pildidiagnostilisi teste selleks ei ole.
Äge stressihäire ravi keskendub sümptomite leevendamisele, toimetulekuoskuste arendamisele ja kroonilise PTSD arengu ärahoidmisele. Kuldstandardiks peetakse psühhoteraapiat. Tõhusaim on Traumakeskne Kognitiiv-Käitumuslik Teraapia (CBT), mis aitab töödelda traumameelesid ja muuta negatiivseid mõtteviise. Samuti on tõestatud efektiivsusel Kõrvalekallete Töötlemise Teraapia (EMDR), mis stimuleerib ajusid silmaliigutuste kaudu. Psühhoedukatsioon – selgitamine, mis on tema kehaga ja mõttega juhtunud – on esimene oluline samm. Ravimiteraapiat (farmakoteraapiat) kasutatakse sageli lisaabinõuna eriti tõsiste sümptomite korral, näiteks antidepressandid (SSRI) või unerohud lühiajaliselt. Enesekasvatuse meetodid: looduslik rahunemistehnikad (hingamisharjutused, progressiivne lihaste lõdvendamine), regulaarne kerge füüsiline tegevus, tasakaalustatud toitumine ning vältimine alkoholi ja uimastite kasutamisest kui vale toimetulekumehhanismina. Oluline on ka sotsiaalne toetus perekonnalt ja sõpradelt.
Arsti poole tuleks pöörduda KOHE, kui pärast traumeerivat sündmust tekivad ülalkirjeldatud sümptomid, mis segavad igapäevast elu (töö, õpingud, suhted) ja kestavad rohkem kui paar päeva. ERITI KIIRELOOMULISED on järgmised olukorrad (nn punased lipud): Kui tekivad mõtted endale või teistele kahju tegemise kohta või enesetapumõtted. Kui inimene ei suuda üldse toimetada (nt süüa, juua, enda eest hoolitseda). Kui sümptomid muutuvad üha tugevamaks, mitte nõrgemaks. Kui tekivad hallutsinatsioonid või luulud. Kui inimene tarvitab alkoholi või narkootikume, et sümptomeid taltsutada. Esmase konsultatsiooni saab perearstilt, kes suunab edasi vaimse tervise spetsialisti (psühhiaatri või psühholoogi) juurde. Oluline on teada, et abi otsimine on tugevuse, mitte nõrkuse märk.