Agorafoobia
Kirjeldus
Agorafoobia on ärevushäire, mida iseloomustab hirm avalike kohtade, suurte inimhulkade või olukordade ees, kust oleks raske või piinlik lahkuda või kus abi ei pruugi olla saadaval paanikahoo korral. See ei ole lihtsalt kartus laialdaste ruumide ees, vaid tõsine seisund, mis võib oluliselt piirada inimese igapäevaelu ja elukvaliteeti, sundides vältima paljusid tavapäraseid tegevusi.
Agorafoobia on keeruline ärevushäire, mille puhul inimene kogeb intensiivset hirmu ja ärevust olukordades, kus ta tunneb end lõksus, abitus või piinlikust tundes. See on tihedalt seotud paanikahäirega – paljudel agorafoobia põdevatel inimestel tekib hirm just selle ees, et nad kogevad paanikahoo avalikus kohas. Häire mehhanism seisneb sügavas, irratsionaalses kartuses, et 'põgenemine' on võimatu või abi ei ole kättesaadav. Aju seostab teatud keskkondi (nagu poed, sildid, ühistransport) ohuallikatega, mis käivitab automaatse "võitle või põgene" reaktsiooni, isegi kui tegelikku ohtu pole. See mõjutab peamiselt psüühilist tervist, kuid pikaajaline stress ja vältiv käitumine võivad negatiivselt mõjutada ka füüsilist heaolu.
- Hirm olukordade ees, kust oleks raske lahkuda (nt kino, kauplus, ühistransport).
- Kartus, et paanikahoo korral ei saa abi.
- Tunne, et oled lõksus, abitu või piinlikust tundes.
- Ülekaalukas mure tulevast paanikahoo või ebasobiva käitumise pärast.
- Tunne irreaalsusest või endast lahus olemisest (derrealisatsioon/depersonalisatsioon).
- Vajadus olla koos usaldusväärse inimesega, et külastada avalikke kohti.
- Südamepekslemine või kiirenenud pulss.
- Lihaste pinged või värisemine.
- Higistamine või külmajudinad.
- Pearinglus või pearinglus.
- Raskused hingamisega või lämbumistunne.
- Iiveldus või kõhukrambid.
- Rindkere valud või rõhutunne.
- Aktiivne vältimine: põgenemine kõigist kohtadest või olukordadest, mis hirmu tekitavad.
- Ohutustegevused: vajadus viia kaasa kindlaid esemeid (ravimeid, vett) või reegleid järgida, et ärevust kontrollida.
- Sõltuvus teistest: võimetus liikuda kodust välja ilma saatjata.
- Elupiirangud: olulised muutused igapäevaelus, töös või suhetes vältimise tõttu.
Agorafoobia täpset põhjust ei tea, kuid seda peetakse biopsühhosotsiaalseks häireks, millele panustavad mitmed tegurid.
Bioloogilised tegurid: Pärilik kalduvus ärevushäiretele, aju keemiliste tasakaalude (nt serotoniini, noradrenaliini) häired, mis reguleerivad hirmu.
Psühholoogilised tegurid: Temperament (sh neurootilisus), negatiivsed mõtteviisid, õpitud käitumine. Sageli algab pärast esimest ootamatut paanikahoo, mis loob hirmu hoo uue kordumise ees ja hirmu selle hoo kohas ees.
Keskkonnategurid: Stressirohked elusündmused (kaotus, trauma), lapsepõlve kogemused (liigne kaitstud olemine või trauma). Teatud tüüpi õppimine – kui inimene kogeb ärevust avalikus kohas ja lahkumine toob kaasa kergendust, tugevneb vältiv käitumine.
Riskitegurid: Naissool, nooruses (sageli algab varases või keskeas täiskasvanueas), teiste ärevus- või depressioonihäirete olemasolu, alkoholi- või uimastitarvitamine enese rahustamiseks.
Agorafoobiat diagnoositab tavaliselt psühhiaater või kliiniline psühholoog. Diagnoos põhineb põhjalikul kliinilisel intervjuul, kus hinnatakse sümptomeid, nende raskusastet ja mõju igapäevaelule. Arst võib kasutada standardiseeritud küsimustikke või skaalasid. Oluline on eristada agorafoobiat teistest häiretest, nagu sotsiaalne ärevushäire, spetsiifilised foobiad või depressioon. Diagnoosimisel järgitakse rahvusvahelisi klasifikatsioone, nagu DSM-5 (Diagnostilise ja Statistilise Käsiraamatu) või ICD-10 (Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni) kriteeriumid, mis nõuavad püsivat ja markantset hirmu vähemalt kahe tüüpi olukordade eest (nt ühistransport, avatud või suletud ruumid, järjekorrad, üksinduses väljas olemine).
Agorafoobia on tõhusalt ravitud häire. Ravi kuldstandardiks peetakse psühhoteraapiat, sageli kombineerituna ravimitega vajadusel.
Psühhoteraapia:
- Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT): Kõige tõhusam meetod. See aitab tuvastada ja muuta negatiivseid mõtte- ja käitumismustreid. Oluline komponent on ekspositsiooniteraapia, kus patsient tasapisi ja turvalises keskkonnas puutub kokku hirmu tekitavate olukordadega, et õppida ärevust taluma ja näha, et kõige hullemat ei juhtu.
- Läbikatsumuseteraapia: Võib olla abiks, kui agorafoobial on traumataust.
Ravimid:
- SSRN-d (selektiivsed serotoniini ja noradrenaliini taasümastamise inhibiitorid), SSRI-d (selektiivsed serotoniini taasümastamise inhibiitorid): Enamkasutatavad antidepressandid ärevushäirete, sh agorafoobia puhul. Nad reguleerivad aju neurotransmittereid.
- Bensodiasepiinid: Kasutatakse lühiajaliselt ärevuse kiireks leevendamiseks, kuid nende pikaajalist kasutamist piirab sõltuvusriski tõttu.
Eneseabistrateegiad: Stressihalduse tehnikad (nt hingamisharjutused, lihase lõdvestusharjutused), regulaarne füüsiline tegevus, tasakaalustatud toitumine ja piirang alkoholi ning kofeiini tarbimisel toetavad ravi.
Kui hirm avalike kohtade või teatud olukordade eest on nii tugev, et see hakkab märgatavalt mõjutama teie igapäevast elu, on oluline professionaalset abi otsida. Konkreetsed punased lipud on:
- Teil on pidev ja ülekaalukas hirm vähemalt kahte tüüpi olukordade (nt ühistransport, avalikud kohad) eest.
- Te vältite aktiivselt neid olukordi või talute neid ainult tugeva ärevusega või saatja juuresolekul.
- Hirm ja vältimine kestavad kuus kuud või kauem.
- Need sümptomid põhjustavad teile olulist stressi või halvendavad oluliselt teie võimet töötada, sotsiaalselt suhelda või täita muid olulisi kohustusi.
- Teil on korduvaid paanikahoode.
- Te hakkate tundma meeleheitlikkust või lootusetust või kasutate alkoholi või ravimeid, et ärevusega toime tulla.
Ärge oodake, kuni olukord muutub talumatuks. Varajane sekkumine parandab ravitulemusi oluliselt. Võite esmalt pöörduda perearsti poole, kes suunab teid edasi psüühikatervikuse spetsialisti juurde.