Tsüklosporiin

Kvantitatiivne · ng/mL

Normaalsed väärtused

Tsüklosporiini normid
Üldine
Tüüpiline siirdamisejärgne sihtvahemik on 100–400 ng/mL (nanogrammi milliliitri kohta). Täpne optimaalne vahemik sõltub siirdatud organi tüübist, aegsest siirdamisest ja kasutatavast ravimiproto- kollist.
Mehed
Sarnane naistega, kuid võib olla veidi madalam maksapuurimise tõttu.
Naised
Sarnane meestega.

Näitaja kohta

Tsüklosporiin on immunosupressantne ravim, mida kasutatakse peamiselt organisiirdamisel, et vältida siirdatud organi tagasilükkamist. Selle kontsentratsiooni veres mõõdetakse regulaarselt, tagamaks ohutut ja tõhusat ravimitaset ning vältimaks nii aladoosi kui üledoosi.

Funktsioon
  • Immunosupressantne ravim, mis pärsib immuunsüsteemi aktiivsust, vähendades T-lümfotsüütide (valgelibled) aktiveerumist.
  • Kasutatakse peamiselt elundi- ja luuüdisiirdamise järel, et ära hoida keha poolt siirdatud koe tagasilükkamine.
Päritolu ja tüüp
  • Tsükliline peptiid, mis on pärit seenest Tolypocladium inflatum.
  • Kuulub kalkinuriini inhibiitorite rühma.
Protseduur
  • Uuringuks võetakse tavaliselt veenist vereproov (vereanalüüs).
  • Tsüklosporiini tase veres mõõdetakse spetsiaalse laboratoorse meetodiga, näiteks immunoensüümmeetodiga (ELISA) või mass-spektromeetriaga (LC-MS/MS), mis tagab suure täpsuse.
Olulised ettevalmistused
  • Enamasti võetakse veri hommikul tühja kõhuga (8–12 tundi ilma söömata).
  • Oluline on järgida ravimivõtmise graafikut, sest tase muutub ajast sõltuvalt. Tase mõõdetakse tavaliselt enne järgmise annuse võtmist (lävimäära eel).
  • Enne uuringut tuleb teavitada arsti kõigist teistest süstivate ravimitest ja toidulisanditest, sest need võivad taset mõjutada.
Ravimi manustamine ja metabolism
  • Liigne ravimiannus.
  • Aeglane maksapuurimine või maksakahjustus (tsüklosporiin metabolismuub maksas).
  • Teiste ravimite interaktsioonid, mis pärsivad metabolismi (nt ketokonasool, erütromütsiin, diltiaseem, verapamiil).
Kliinilised seisundid
  • Neerupuudulikkus või verevoolu halvenemine neertesse.
  • Dehüdratatsioon (vedelikupuudus).
  • Põletikulised maksahäired.
Ravimi manustamine ja metabolism
  • Ebapiisav ravimiannus.
  • Kiire metabolism või suurenenud maksaensüümide aktiivsus.
  • Seedetrakti häired, mis põhjustavad imendumishäireid (nt kõhulahtisus, oksendamine).
  • Teiste ravimite interaktsioonid, mis kiirendavad metabolismi (nt rifampitsiin, fenütoiin, karbamasepiin).
Muud tegurid
  • Ravimi ebaregulaarne manustamine või annuste vahelejätmine.
  • Kasvava kehakaaluga patsiendil võib vajada annuse suurendamist.
Peamised näidustused
  • Regulaarne kontroll organi- või luuüdisiirdamise järel, et hinnata ravimi efektiivsust ja vähendada tagasilükkamisrisk.
  • Kahtlus ravimimürgistuse (nt neerukahjustus, maksakahjustus, närvikahjustus) või ebapiisava immunosupressiooni (tagasilükkamise märgid) korral.
  • Uute ravimite lisamisel või annuse muutmisel, et jälgida taseme muutusi.
  • Kui patsiendil esineb tervisehaldatus, mis võib mõjutada ravimi metabolismi (nt maksahaigus, seedeprobleemid).
Spetsialistid, kes tavaliselt tellivad uuringu
  • Transplantoloog (organisiirdamise spetsialist).
  • Nefroloog (eriti neerusiirdamise puhul).
  • Immunoloog või hematoloog (luuüdisiirdamise korral).