Ahmimishäire
Kirjeldus
Ahmimishäire on toitumishäire, mida iseloomustab korduvad ahmimisepisoodid, mille käigus tarbitakse lühikese ajas suurtes kogustes toitu. See on tõsine psüühikahäire, mis võib põhjustada olulisi füüsilisi ja vaimseid terviseprobleeme. Varane tuvastamine ja asjakohane ravi on võtmetähtsusega elukvaliteedi taastamisel ja tüsistuste vältimisel.
Ahmimishäire (inglise keeles Binge Eating Disorder) on üks levinumaid toitumishäireid, mida iseloomustab korduvad ahmimisepisoodid. Episoodi ajal sööb inimene tavaliselt lühikese aja jooksul (nt kahe tunni jooksul) oluliselt rohkem toitu kui enamik inimesi samas olukorras, kogedes samal ajal tugevat kontrolli kaotust. Erinevalt buliimiast ei järgne ahmimisele kompensatoorset käitumist nagu okseerimine, liigne treenimine või lahtistite ravimite kuritarvitamine. Seetõttu on haiguse levinud tagajärjeks kaalutõus. Häire puudutab mitmeid kehafunktsioone, mõjutades oluliselt seedeelundeid, südame-veresoonkonda, aju keemilist tasakaalu ja psüühilist heaolu.
- Korduvad episoodid, kus süüakse lühikese aja jooksul ebatavaliselt suurt kogust toitu.
- Tunne, et ei suuda söömist kontrollida ega lõpetada.
- Söömine palju kiiremini kui tavaliselt.
- Söömine küllastunud tunneteni, mis on ebamugavad või valulikud.
- Söömine üksi, sest piinlikkuse tõttu teiste ees.
- Tugev süütunne, vastikus, põlgus iseenda vastu või depressioon pärast ahmimist.
- Pidev mure kehakaalu ja välimuse pärast.
- Madal enesehinnang ja enesekindlus.
- Tunne, et söömisharjumused on saladus, mida varjatakse teistelt.
- Kaalutõus (kuid mitte kõigil).
- Seedehäired (kõhukinnisus, reflukshaigus, kõhuvalud).
- Väsimus, energiapuudus ja uneprobleemid.
- Liigese- või seljavalu seoses lisakaaluga.
- Kõrgenenud vererõhk, kolesterooli tase või teist tüüpi diabeet.
Ahmimishäire täpset põhjust ei tunta, kuid selle tekkimisele aitavad kaasa mitmed bioloogilised, psühholoogilised ja keskkonnalised tegurid. Olulised riskitegurid on: geneetiline kalduvus (toitumishäirete ajalugu peres); psühholoogilised seisundid nagu depressioon, ärevus, impulsiiyskus või madal enesehinnang; pidevad dieedid või toitumispiirakgud, mis võivad välja kutsuda ahmimise; trauma või stressirohked elusündmused (nagu halvustamine kehakaalu pärast, perekonnalikud probleemid); ning sotsiaalne surve, mis idealiseerib kindlat kehakuju. Häire ei ole lihtsalt „nõrkuse“ märk, vaid meditsiiniline seisund, mis nõuab arstiabi.
Ahmimishäire diagnoosi seab psühhiaater, psühholoog või perearst põhjaliku kliinilise intervjuu alusel. Diagnoosimisel järgitakse rahvusvahelisi kriteeriume (nt DSM-5), mis nõuavad korduvaid ahmimisepisoode vähemalt korra nädalas kolme kuu jooksul, kaasneva kontrolli kaotuse tunnet ja olulist psüühilist distressi. Et välistada muud terviseprobleemid (nt hormonaalsed häired) ja hinnata tüsistusi, võib arst tellida ka füüsilise uuringu ja laboratoorsed vereanalüüsid. Oluline on ausalt rääkida kõikidest sümptomitest, et saada õige diagnoos ja raviplaan.
Ahmimishäire edukas ravi põhineb tavaliselt mitmeetapilisel lähenemisel, mis kohandatakse indiviidi vajadustele. Peamised ravivõtted on: 1) Psühhoteraapia – Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) on kõige tõhusam meetod, mis aitab tuvastada ja muuta negatiivseid mõtte- ja käitumismustreid seoses söömisega. Samuti võivad olla kasulikud interpersonaalne teraapia või dialektiline käitumisteraapia. 2) Ravimid – Mõnel juhul võib arst määrata antidepressante (nt SSRI-d), et leevendada aluseks olevat ärevust või depressiooni. 3) Toitumisnõustamine – Toitumisspetsialist aitab luua tervislikud ja regulaarsed söömisharjumused, mis välistavad piirava dieedi. 4) Toetusgrupid – Osalemine toitumishäiretega inimeste toetusrühmades võib pakkada olulist emotsionaalset tuge ja mõistmist. Raskematel juhtudel võib olla vajalik osaline või täielik haiglaravi.
Kui teil või teie lähedasel esineb mõni alljärgnevatest märkidest, on oluline otsida professionaalset abi võimalikult vara: korduvad episoodid, kus süüakse lühikese ajaga suurtes kogustes toitu ja tunnetakse kontrolli kaotust; ahmimine põhjustab tugevat häbi, süütunnet, depressiooni või ärevust; söömisharjumused mõjutavad oluliselt suhteid, sotsiaalset elu või töö- või õpivõimet; on pidev mure kehakaalu ja välimuse pärast, mis põhjustab distressi; tekivad mõtted enesevigastamise või enesetapu kohta. Abi saamise võib alustada perearstist, psühholoogist või spetsialiseerunud toitumishäirete keskusest. Varane sekkumine parandab oluliselt ravitulemusi.