Äge tsüstiit
Kirjeldus
Äge tsüstiit on põie limaskesta kiirelt arenev ja tavaliselt valulik põletik, mis on üks levinumaid kuseteede infektsioone, eriti naistel. See on olukord, mis võib oluliselt kahandada elukvaliteeti, kuid õigeaegse ja asjakohase ravi korral reeglina kiiresti laheneb. Selle mõistmine on esimene samm tõhusaks enesekaitseks ja raviks.
Äge tsüstiit on põie (kreeka keeles 'kystis') limaskesta infektsioonne põletik, mis tekib enamasti bakterite, peamiselt soolebakteri Escherichia coli (E. coli) tõttu. Need bakterid pääsevad väliselt põisesse läbi urethra (kusiti). Naiste urethra on lühem ja avaneb anusele lähemale, mistõttu nad on sellesse haigusse palju vastuvõtlikumad kui mehed. Põletiku käigus limaskest turseb ja ärritub, põhjustades iseloomulikke, sageli väga ebamugavaid sümptomeid, nagu sagedane ja valulik urineerimine. Kuigi tegemist on enamasti lihtsa infektsiooniga, ei tohiks seda ignoreerida, sest ravilata jätmine võib viia ka raskemateni infektsioonideni, näiteks neerupealisepõletikuni.
- Pidev ja tungiv vajadus urineerida (tihti väikeste koguste järel).
- Kõrvetav või pistev valu urineerimise ajal (düsüüria).
- Sagedane urineerimine, ka öösiti (noktüüria).
- Alakeha valud või survetunne kõhu alumises osas (suprapubiline piirkond).
- Pimeda või tuhmana lõhnav uriin.
- Uriinis vere olemasolu (hematuria), mis võib muuta uriini roosaks või punakaspruuniks.
- Lootusetuse või ärevuse tunne seoses pideva vajadusega tualetti minna.
- Võimalik kerge palavik (harva kõrge).
- Uriin võib olla ka läbipaistmatu ja tume.
Peamiseks põhjuseks on bakteriaalne infektsioon, kus põisesse sisenenud bakterid kinnituvad limaskesta seinale ja paljunevad. Mitu tegurit suurendavad haigestumisriski: Sugupool (naised on palju tundlikumad), suguelu (eriti 'mesitsüstiit' esimesel abielulahutuse järel), menopaus (östrogeeni langus muudab limaskesta õrnemaks), rasedus, diabeet, ebatõhus põie tühjenemine, kusiteede anomaaliad, kasutada oleva päevakaitsevahendid (diafragma, spermitsiidid) ning kahjustavate toitude (teravad maitseained, kohv, alkohol, süsivesinikurikkad joogid) tarbimine. Naistel on ka eriline riskitegur – vale puhastustehnika (puhastamine tagant ette), mis viib baktereid pärakust urethra suunas.
Arst seab diagnoosi peamiselt anamneesi ja sümptomite põhjal. Kliiniline uuring hõlmab: Üksikasjalikku haigusloo küsitlemist, uriini üldanalüüsi (üldine uriin), mis näitab valgu, valgete vereliblede, punaste vereliblede ja bakterite olemasolu uriinis. Sageli tehakse ka uriinikultuur antibiootikute tundlikkuse määramiseks, et valida kõige tõhusam antibiootikum. Keerulisematel juhtudel, korduvate infektsioonide korral või kahtlustatud anomaaliate puhul võib arst soovidata täiendavaid uuringuid, nagu kusiteede ultraheli (ultraheliuuring) või tsüstoskoopia (põie sisemuse vaatlemine peenikese torukese abil).
Äge tsüstiidi ravi on suunatud infektsiooni likvideerimisele ja sümptomite leevendamisele. Peamine ravi on antibiootikumravi, mis valitakse uriinikultuuri tulemuste põhjal. Levinud preparaadid on näiteks nitrofurantoiin, trimetopriim/sulfametoksasool või fosfomütsiin. Oluline on läbida ette nähtud ravikuur täielikult, isegi kui sümptomid on juba kadunud. Valu leevendamiseks võib arst soovitada põievalu vaigisteid (nt preparaadid, mis sisaldavad fenatsopüriidi). Kodused abinõud hõlmavad rikkalikult vedeliku tarbimist (eriti vett), sooja padjaga soojendamist alakehale, kirsivesist, arbuusist ja kurgijookidest tinglike kuseteede desinfitseerivate toidulisandite võtmist ning ägeda toidu, kohvi ja alkoholi vältimist.
Arstiga tuleks kindlasti konsulteerida, kui esinevad tsüstiidi tüüpilised sümptomid (valu urineerimisel, sagedas kuseajamistoime). ARSTILE KOHE PÖÖRDUMINE on VÄGA OLULINE, kui lisanduvad järgmised hoiatussümptomid (punased lipud): Kõrge palavik (üle 38.5°C), külmavärinad, iiveldus või oksendamine, tugev selja- või külgvalu (eriti ühel küljel), mis võib viidata neerupealisepõletikule (püelonefriidile), vere nägemine uriinis või kui sümptomid ei parane 2-3 päeva jooksul antibiootikumravi alustamisel. Rasedatel naistel tuleks arsti poole pöörduda igal juhul ka kergete sümptomite korral.