Holteri monitooring 72 tunni

Kirjeldav

Näitaja kohta

Holteri monitooring 72 tunni on pikaajaline südamelektrikardiogrammi (EKG) registreerimine, mis toimub tavapärases igapäevaelus. Erinevalt standard-EKG-st, mis teeb ühe hetke mõõtmise, võimaldab 72-tunnine monitooring fikseerida südame rütmihäireid ja muid muutusi, mis võivad esineda harva või teatud tegurite (nagu füüsiline koormus või stress) mõjul.

Funktsioon
  • Jälgib pidevalt südame elektritgevust (EKG-d) 72 tunni jooksul.
  • Salvestab südame löögisagedust, rütmi ja südame elektrilisi signaale.
  • Võimaldab tuvastada ajutisi, harva esinevaid või sümptomiteta rütmihäireid (nt extrasüstoolid, atriaalfibrillatsioon, takükardia).
  • Hindab südame reageerimist igapäevastele tegevustele, unele ja stressile.
Lähtekohad
  • Meetod on nimetatud biofüüsiku Norman J. Holteri järgi.
  • Seade koosneb väikestest elektroodidest, mis kinnitatakse rinnale, ja ülekandjast/registraatorist, mida kannab patsient endas kaasas (nt vööl ripendatuna).
Protseduur
  • Enne elektroodide paigaldamist võidakse nahka puhastada, et tagada parem kontakt.
  • Rinnale kinnitatakse 3-7 elektroodi, mis on juhtmetega ühendatud väikese kandmisseadmega.
  • Seade salvestab EKG andmeid automaatselt kogu 72 tunni vältel.
  • Patsient peab pidama päevikut (või kasutama seadme sündmuste salvestusfunktsiooni), kus märgitakse tegevused, sümptomid (nt südamepekslemine, valu, iiveldus) ja nende ajad.
  • Pärast 72 tundi tuleb seade eemaldada ja tagastada analüüsiks. Salvestatud andmed laaditakse arvutisse ning arst-hüdroloog hindab tulemusi.
Ettevalmistus ja märkmed
  • Tavaliselt pole vaja erilist ettevalmistust.
  • Võimaluse korral tuleks vältida raske füüsilist koormust, mis võib elektroode lahti kiskuda.
  • Seadet ei tohi niisutada (dušš, vann, ujumine on keelatud).
  • Tuleb kanda mugavaid riideid, mis võimaldavad elektroode kergesti varjata.
Levinumad leiud ja nende tähendus
  • Sagedased või keerulised ebanormaalsed südame löögid (ventrikulaarsed või atriaalsed ekstrasüstoolid): võivad viidata südamehaigustele, elektroliiditasakaalust väljaolekule või olla stressist tingitud.
  • Atriaalfibrillatsiooni (südame ebaühtlase kiire löömise) epiisoodid: suurendavad emboolia (nt insulti) riski, vajavad tihti ravimite määramist.
  • Pausid (sinusarrest või atrioventrikulaarne blokaad): kui süda peatub liiga kauaks, võib olla vaja pacemaker'it.
  • Kiired südamerütmid (takükardiad): võivad põhjustada südamepekslemist, nõrgust, pearinglust või teadvusekaotust.
  • ST-segmendi muutused: võivad viidata südame vereringe puudulikkusele (isheemiale), isegi kui patsient ei tunne valu.
Mida tulemused näitavad?
  • Rütmihäirete sageduse, tüübi ja ajastuse seostamine patsiendi sümptomite ja tegevustega.
  • Südame töö hindamine erinevates olukordades, sealhulgas öisel ajal.
  • Olemasoleva haiguse (nt südamepuudulikkuse, kardiomüopaatia) seire ja ravi efektiivsuse hindamine.
  • Põhjuse tuvastamine seletamatute teadvusekaotuste, lämbumistunnete või südamepekslemise korral.
Peamised põhjused
  • Seletamatute teadvusekaotuste, lämbumistunnete või südamepekslemise (palpitatsioonide) uuring.
  • Tuvastatud või kahtlustatavate südamerütmihäirete (nt atriaalfibrillatsiooni) hindamine ja seire.
  • Südame isheemilise haiguse kahtlus, kui tavapärane EKG või ergomeetriline test ei andnud selget tulemust.
  • Südame pacemaker'i või implanteeritava defibrillaatori (ICD) funktsioonide kontroll.
  • Ravi (nt antiaritmiliste ravimite) efektiivsuse hindamine.
Millised eriarstid võivad seda ette kirjutada?
  • Kardioloog
  • Sisehaiguste eriarst (tihti esmase uuringu korral)
  • Perearst (edasiseks spetsialisti juurde suunamiseks)