Siinusähhüpersagedus

Siinusähhüpersagedus on südame rütmihäire, mille korral süda lööb kiiremini kui normaalselt (täiskasvanul üle 100 löögi minutis), kuid säilitab südame siinussõlme poolt määratud korrapärase rütmi. Erinevalt teistest tachükardiatest (nagu ebaühtlane aatriumfibüllatsioon või südame allosade tachükardia) on siinusähhüpersageduse puhul südame elektriline tegevus täiesti normaalne, kuid lihtsalt kiirendatud. See on südame normaalse automaatsuse ilming, mis reageerib keha vajadustele, näiteks suurendades verevarustust lihastele või hüpoksia korral. Seetõttu peetakse seda sümptomiks, mitte iseseisvaks haiguseks, ja diagnostika keskendub selle aluseks oleva põhjuse leidmisele.

Siinusähhüpersagedust võib põhjustada paljud keha reaktsioonid. Need jagunevad kahte põhikategooriasse: füüsioloogilised (normaalsed) ja patoloogilised (haiguslikud).

Füüsioloogilised põhjused hõlmavad kehalist koormust (sport, töö), emotsionaalset stressi või ärevust, kliimakseisundeid (soojushoog), ning tarbimist (kohv, tee, energiajook, alkohol, nikotiin). Need on ajutised ja normaliseeruvad põhjuste kadudes.

Patoloogilised põhjused näitavad aluseks olevat haigust. Need võivad olla:

• Metaboolsed häired: palavik, hüpertüreoos (kilpnäärme ületalitlus), aneemia (verevaesus), madal veresuhkur (hüpoglükeemia) või šokk.
• Kardiovaskulaarsed häired: südamepuudulikkus, kardioid, krooniline isheemiline haigus või kopsuemboolia.
• Muud haigused: valu, kopsuhaigused verehappesisalduse langusega (hüpoksia), infektsioonid või süstemaatilised põletikulised protsessid.
• Ravimid: mõned astmaravimid, kilpnäärmehormoonid, dekonjestandid või uimastid (nagu amfetamiinid).

Riski suurendavad riskitegurid on pikaajaline stress, suitsetamine, liigne kofeiini tarbimine, aluseks olevad kroonilised haigused (nagu diabeet või kilpnäärme talitlushäired) ja vanus (vanematel inimestel võivad sümptomid olla väljendunumad).

Siinusähhüpersageduse diagnostika algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Arst kuulab sümpotmeid ja teeb pulsi ning vererõhu mõõtmise. Peamised diagnostilised meetodid on:

1. Elektrokardiogramm (EKG või EKG): See on kõige olulisem meetod. See kinnitab, et tegemist on tõepoolest siinusritmiga (korrapäraste P-lainetega), kuid kiirendatud sagedusega. EKG aitab välistada muud ohtlikumad rütmihäired.

2. Holter-monitor: 24-48 tunni jooksul kantav EKG-seade, mis registreerib südamerütmi igapäevastes oludes. See võimaldab tuvastada episoode, mis ei pruugi ilmneda arstikabinetis, ja seostada neid patsiendi tegevustega või sümptomitega.

3. Veretestid: Hõlmavad hemoglobiini taseme (aneemia), kilpnäärmehormoonide (TSH, T3, T4), elektrolüütide (kaalium, magneesium) ja põletikumarkerite kontrolli, et leida aluseks olev põhjus.

4. Kardiologilised uuringud: Südametöö kontrollimiseks võidakse kasutada Ehhokardiograafiat (südameultraheli), et hinnata südame struktuuri ja funktsiooni, vajadusel ka koormusteste (nt ergomeetriline test).

Siinusähhüpersageduse ravi ei ole suunatud sümptomi enda (kiire pulsi) alandamisele ravimitega, kui see on füüsioloogiline reaktsioon. Peamine fookus on aluseks oleva põhjuse tuvastamisel ja ravimisel. Ravistrateegia sõltub täielikult diagnoosist.

• Elustiili muutused: Kui põhjuseks on kofeiin, alkohol, nikotiin või stress, on soovitatav nende trigerite vähendamine või vältimine. Regulaarne, mõõdukas füüsiline aktiivsus, stressijuhtimise tehnikad (meditatsioon, hingamisharjutused) ja korralik uni on põhilised meetmed.
• Ravimid: Füüsioloogilistel põhjustel põhinevat siinusähhüpersagedust reeglina ravimitega ei ravita. Kui sümptomid on tugevad ja aluseks on näiteks ärevus, võib arst määrata ärevusevastaseid vahendeid. Kardioseisundite (nt südamepuudulikkus) korral võidakse kasutada beetablokaatoreid või kaltsiumikanalite blokaatoreid, et aeglustada südamerütmi ja vähendada koormust.
• Põhihaiguse ravi: Aneemia raviks võidakse määrata rauapreparaate, hüpertüreoosi korral kilpnäärme talitlust reguleerivaid ravimeid, infektsiooni korral antibiootikume jne. Valu korral on vajalik piisav valuvaigistus.

Kiire pulsi korral, mis ei seostu ilmselge füüsilise koormuse või emotsionaalse erutusega, on soovitatav konsulteerida perearstiga. Koheset arstiabi (kiirabi või hädaabi osakond) on vaja järgmistel juhtudel:

• Kiirel südamelöögisel kaasneb tugev rinnavalu, mis võib levida kaela, õlgadesse või käteste, eriti kui see sarnaneb südameinfarkti tunnustega.
• Äge hingeldus või õhupuudus.
• Teadvuse muutus, äkiline nõrkus, lämbumistunne või teadvusekaotus (sünkoop).
• Kiire pulss on väga kõrge (üle 140-150 löögi/min) ja ei lange märgatavalt puhkeolekus.
• Kahtlus südame rütmihäirest, mis ei pruugi olla siinusähhüpersagedus (nagu ebaühtlane või väga kiire tuksumine).

Isegi kui sümptomid tunduvad kerged, kuid on korduvad või segavad igapäevast elu, on põhjalik arstlik läbivaatus hädavajalik aluseks oleva tõsise haiguse välistamiseks.