Südamearitmia

Südamearitmia on seisund, kus südame normaalne elektriline aktiivsus – see süsteem, mis kontrollib südame lihase kokkutõmbeid – muutub ebastabiilseks. See häire võib tekkida südame eri osades: koda- või vatsakestes. Tervet südame tööd kontrollivad spetsiaalsed rakusüdamikud ja juhtsüsteem, mis annavad välja elektrilisi impulsse. Kui need impulsid tekivad vales kohas, liiguvad vales suunas või on nende levik takistatud, tekib rütmihäire. Selle tulemusena ei pumba süda verd piisavalt tõhusalt, mis võib kahjustada teisi elundeid. Peamised tüübid on tahhükardia (liiga kiired löögid), bradühkardia (liiga aeglased löögid) ja ebaregulaarsed löögid (näiteks fibrillatsioon).

Südamearitmia võivad põhjustada mitmesugused südame- ja üldised tervisehäired, samuti elustiiliga seotud tegurid. Otseseid põhjuseid võivad olla südame struktuuriprobleemid (nt südamepuudulikkus, südameklapide haigused, südame isheemiatõbi ehk veresoonte ahenemine), südame traumad või operatsioonid. Olulised riskitegurid on kõrgvererõhk, diabeet, kilpnäärme talitlushäired, unepneuma ja mõned geneetilised sündroomid. Elustiilist tulenevad tegurid hõlmavad liialdatud alkoholi- või kofeiinitarbimist, tubakasuitsetamist, keemiliste aineide (nt mõned uimastid) kasutamist ja püsivat stressi. Aritmiat võivad esile kutsuda ka mõned ravimid või elektroliidide tasakaalutus kehas (nt kaaliumi või magneesiumi puudus). Mõnel juhul võib põhjus jääda selgusetuks (idiopaatiline aritmia).

Aritmia tuvastamiseks ja täpse tüübi määramiseks kasutatakse mitmeid uuringuid. Alustuseks kogub kardioloog põhjaliku anamneesi ja teeb füüsilise uuringu. Kõige olulisem esmane meetod on elektrokardiogramm (EKG), mis salvestab südame elektrilist aktiivsust lühikese aja jooksul. Kui aritmia on hooajaline, võib olla vaja 24-48 tunni Holter-monitooringut või sündmuse monitort, mida kantakse nädalaid. Südametööd põhjalikumalt hindab südame ultraheliuuring (ehokardiograafia), mis näitab südame struktuuri ja pumpamisfunktsiooni. Koormuskatsed (nt jooksulindil) aitavad avastada pingutusel tekkivaid aritmiaid. Keerulisematel juhtudel võidakse kasutada südame elektrofüsioloogilist uuringut (EP-uuring), kus südamesse viiakse õhukesed juhtmed, et täpselt kaardistada ja mõnikord kohe ka ravida aritmia fookust. Vajadusel tehakse ka vereteste, rindkere röntgeni või kompuutertomograafiat (KT).

Ravi strateegia sõltub täielikult aritmia tüübist, raskusastmest, põhjusest ja patsiendi üldisest terviseseisundist. Mõnel juhul piisab elustiili muutustest (kofeiini ja alkoholi piiramine, stressihaldus, regulaarne kerge füüsiline tegevus). Ravimravi on sageli esmaliin: antiaritmilised ravimid (nt beetalukkajad, kaliumikanalid blokeerivad ained) reguleerivad südamerütmi ja takistavad uute hoogude teket. Mõne aritmia (nt fibrellatsiooni) korral kasutatakse antikoagulante (verd vedeldavaid ravimeid), et vähendada südame seinale tekkiva trombio ja insuldi ohtu. Invasiivsed protseduurid hõlmavad elektrilist kardioversiooni (kontrollitud šokk südame rütmi taastamiseks), kateteermilist ablatsiooni (kahjustatud koepiirkonna hävitamine, mis põhjustab aritmiat) ning südamestimulaatori või sisemise defibrillaatori (ICD) paigaldamist. Stimulaator aitab aeglase südamepekslemise korral, ICD jälgib pidevalt südamerütmi ja annab šoki, kui tuvastab eluohtliku rütmihäire.

Kui teil on korduvalt südamepekslemise, uimastuse või rindvaluhooge, on oluline konsulteerida perearsti või kardioloogiga plaanilises korras. AGA SEISUKORRAD, MIS NÕUAVAD KOHELIST ARSTILIKKU ABI (kutsuge kiirabi – 112): järsk, tugev rinnusvalu, mis ei lõpe; hingeldus, mis halveneb; pikaajaline teadvuse kaotus või äge nõrkus; kiire ja korrapäratu südamepekslemine, mida sajaga kaasneb uimastus; äkiline halvenev hingamine või sinakas kehavärvus (tsüanoos). Need võivad olla märgid eluohtlikust südamerütmihäirest või südameinfarktist. Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest mööduvad.