Ventrikulaarne tahhükardia

Ventrikulaarne tahhükardia (VT) on südame rütmihäire, mille korral südame alumised kambrid ehk vatsakesed (ventriklid) löövad liiga kiiresti ja korrapäratult, tavaliselt üle 100 löögi minutis. Normaalse südamerütmi korral algab iga löök ülemistest kambritest (eedkambritest). VT puhul aga tekivad ebanormaalsed elektrilised impulsid otse ventriklites endis, mis võtavad südame rütmi juhtimise üle. See takistab ventriklite korralikku täitumist verega ja seetõttu väheneb südame verd välja pumbatav kogus. Kui rütm on eriti kiire või kestab pikemat aega, võib see põhjustada vererõhu langust, teadvusekaotust või südameseisakut. VT võib esineda lühikeste hoogudena (kestus alla 30 sekundi) või püsivalt, mis on eriti ohtlik.

Peamine põhjus on südame kudede struktuurne või funktsionaalne kahjustus, mis takistab normaalset elektrilise impulsi levikut.

Peamised põhjused:

• Südame isheemiline haigus: Endine südamerabandus, mis on jätnud järele armkõdunud koe ventriklite seintes, on kõige tavalisem põhjus.
• Südamepuudulikkus.
• Südame lihaskasvaja (kardiomüopaatia): Nii dilatatiivne kui hüpertroofiline kardiomüopaatia.
• Südame struktuurivigadest tingitud südamerütmihäired: Näiteks südame parema vatsakese arrütmogeneetses düsplaasia (ARVC).
• Põletikulised haigused: Südamelihase põletik (müokardiit).

Muud riskitegurid:

• Elektroliitide tasakaalutus: Eritingitud kaaliumi, magneesiumi või kaltsiumi tase veres.
• Mõned ravimid või ained: Mõned südamerütmihaiguste ravimid (proarrütmiline toime), suured kogused kofeiini, stimulantid, alkohol või uimastid.
• Pikenev QT-intervall: Kaasasündinud või omandatud sündroom, mis suurendab VT riski.
• Tugev stress või füüsiline ülekoormus.
• Aktiivsed südameoperatsioonid.
• Mõnel patsiendil võib VT tekkida ilma selge struktuurse südamehaiguseta (idiopaatiline ventrikulaarne tahhükardia).

Diagnoos põhineb sümptomitel, füüsilisel uuringul ja peamiselt elektrokardiogrammil (EKG).

Peamised diagnostilised meetodid:

• Puhke-EKG: Kui VT on püsiv, näeb seda kohe EKG-l. Iseloomulik on laiad ja deformeerunud QRS-kompleksid.
• Holteri monitor: 24-48 tunni jooksul pidev südame elektritöö registreerimine, et tabada lühikesi VT-hooge, mis ei pruugi ilmneda puhke-EKG-l.
• Sündmuse monitor: Seade, mida kantakse nädalaid, et registreerida harvaesinevaid sümptomeid.
• Südame ultraheliuuring (ehokardiograafia): Hindab südame struktuuri ja tööd, otsib südamepuudulikkuse, armkõdu või muud kahjustust.
• Veretööd: Elektroliitide (kaalium, magneesium), kilpreede hormoonide ja südamekahjustuse markerite (nt troponiin) kontroll.
• Kehaline koormuskatsetus: Võib vallandada rütmihäiret, mis on seotud koormusega.
• Elektrofüsioloogiline uuring (EFU): Invasiivne uuring, mille käigus tuuakse südamesse elektroodid, et täpselt kaardistada ja proovile panna südame elektrilist tegevust ning tuvastada VT fookus. See on sageli vajalik ravivalikute (eriti ablatsiooni) planeerimiseks.

Ravi sõltub VT tüsistustest, põhjustest, kestusest ja patsiendi üldisest südame seisundist.

Skootne (akutne) ravi eluohtliku VT korral:

• Kohene defibrillatsioon/välise rütmi kõveramine: Elektrilöök rindkere kaudu, et taastada normaalne südamerütm.
• Medikamentoosne ravi: Sisesoonelised antiarrütmikumid (nt amiodaron, lidokaiin).

Pikaajaline ravi uute VT-hoogude vältimiseks:

• Antiarrütmilised ravimid: Amiodaron, sotaalol, beta-blokaatorid. Valik sõltub südame haigusest ja kannatlikkusest.
• Implanteeritav kardioverter-defibrillaator (ICD): Seade, mis paigaldatakse rindkere alla ja jälgib südamerütmi. Kui tuvastab ohtliku VT või fibrillatsiooni, annab see kohe elektrilöögi või stimuleerib südant, et rütm normaliseeruks. See on kõige efektiivsem meetod äkilise südamesurma ärahoidmiseks riskirühma patsientidel.
• Kateterablatsioon: Invasiivne proceduur, mille käigus hävitatakse radio-sageduslaine või külmuse abil need südamekoe piirkonnad, kust VT algab. See võib olla raviv või vajadust ravimite järele vähendav meetod.
• Aluseks oleva südamehaiguse ravi: Näiteks optimaalne ravimitega ravi südamepuudulikkuse või isheemilise haiguse korral, koronarograafia ja vajadusel soonte laiendamine või ümbersuunamine (stent, šunt).
• Elustiili muutused: Alkoholi tarbimise piiramine, stimulantide vältimine, elektroliitide tasakaalu jälgimine, stressi vähendamine.

Võtke kohe ühendust hädaabiteenistusega (112), kui teil või teie lähedasel on järgmised sümptomid:

• Äkiline, tugev rindkere valu või survetunne, mis võib levida kätele, kuklasse või lõuale.
• Rasked hingamisraskused.
• Kiire, rahutu südamepekslemine koos iivelduse, higistamise või nõrkusega.
• Teadvuse kaotus või minestamine.
• Tunne, nagu peaks süda "välja hüppama" või seiskuma.

Pöörduge kardiologi või perearsti poole plaaniliselt, kui:

• Teil on korduvalt lühikesi hooge südamepekslemist või südame "pidurdamist".
• Teil tekib õhupuudus või väsimus tavaolukordades, mida varem talusite hästi.
• Teil on diagnoositud südamehaigus (nt südamerabandus, südamepuudulikkus) ja teil tekivad uued sümptomid.
• Teil on perekonnas juhtumeid äkilisest südamesurmast või diagnoositud südamerütmihäiretest.