Atrioventrikulaarne blokaad

Atrioventrikulaarne blokaad on südame elektrilise süsteemi talitlushäire. Südamel töötavad koordineeritult kaks peamist osa – kõrgemal asuvad kaks eessüdant (atriumid) ja allpool kaks vatsakest (ventriklid). Elektriline impulss, mis käivitab südame kokkutõmbe, tekib kõrval-asendilises sõlmes (süsinussõlmes) eessüdametes. Seejärel peab see levima läbi spetsiaalseid kiude atrioventrikulaarsõlme (AV-sõlm), mis asub eessüdante ja vatsakeste piiril, ning edasi Hisi kimpu, et jõuda vatsakesteni ja põhjustada nende tõhusa kokkutõmbe. AV blokaadi korral takistatakse või aeglustatakse selle impulsi ülekannet just atrioventrikulaarsõlmes. See häire on klassifitseeritud kolme astmesse, olenevalt sellest, kui tõsiselt impulsi edasikandumine on häiritud. Kõige kergemal kujul (I aste) on impulsi ülekanne lihtsalt aeglasem, kuid kõik impulsid jõuavad siiski vatsakesteni. Raskemal kujul (II aste) jõuab vatsakesteni vaid osa impulsidest. Täielikul või III astme blokaadil puudub ükski impulsside ülekanne AV-sõlmest vatsakestesse, mis sunnib vatsakesi töötama omaenda aeglasema varurütmi järgi.

AV blokaadi peamisteks põhjusteks ja riskiteguriteks on südame struktuursed või funktsionaalsed muutused. Need hõlmavad: isheemilist südamehaigust (nt müokardi infarkt, mis kahjustab südame lihast ja juhtivuskiude), südame lihase põletikku (müokardiit), südame struktuurseid muutusi südamepuudulikkuse või kardiomüopaatia tõttu, südame lööbist tingitud kõrget vererõhku (hüpertensioon). Samuti võivad põhjused olla kaasasündinud südamekahjustused, vanusega seotud südame juhtiveskonna kõvenemine (skleroos) või kalsifikatsioon. Mõned infektsioonhaigused (nt Lymei borrelioos) võivad ka kahjustada südamejuhtesüsteemi. Teatud ravimid, eriti südame rütmi aeglustavad (nt beetablokaatorid, kaltsiumikanalite blokaatorid, digoksiin), võivad AV blokaadi esile kutsuda või süvendada. Lisaks võivad põhjustada ka südamekirurgia ajal tekkivad trauma või hüpotüreoos (kilpnäärme alatalitlus).

AV blokaadi peamiseks diagnoosivahendiks on elektrokardiogramm (EKG). See registreerib südame elektrilist aktiivsust ja näitab selgelt impulsi ülekande aeglustust või katkestust eessüdametest vatsakestesse. EKG põhjal määratakse ka blokaadi aste ja tüüp. Kui häire on vahelduv või ilmneb harva, võidakse kasutada 24-tunnist Holteri monitori, mis registreerib EKG-d pika aja jooksul igapäevastes oludes. Füüsilise koormuse test (ergomeetria) aitab hinnata, kuidas südamelihas reageerib pingutusele ja kas blokaad süveneb. Südameultraheli (ehokardiograafia) tehakse selleks, et hinnata südame struktuuri ja pumpamisfunktsiooni ning välistada muud südamehaigused, mis võivad blokaadi põhjustada. Mõnel juhul võidakse kasutada ka elektrofüsioloogilist uuringut (EPS), kus spetsiaalsete elektroodide abii uuritakse otseselt südame elektrilist süsteemi, et täpselt lokaliseerida juhtivustakistuse koht.

Ravi sõltub täielikult blokaadi astmest, sümptomitest ja aluspõhjusest. I astme AV blokaad, mis ei põhjusta sümptomeid, vajab tavaliselt ainult jälgimist ja aluseks oleva põhjuse (nt ravimite kohandamine) lahendamist. Mõningatel II astme juhtudel (eriti Mobitzi I tüüp) võib olla piisav jälgimine. Kui aga on sümptomaatiline II aste (eriti Mobitzi II tüüp) või III astme täielik blokaad, on peamine ja sageli elupäästev ravi kunstliku südamestimulaatori (pacemakeri) paigaldamine. See väike seade implantseeritakse nahaaluselt rindkerepiirkonda ja selle elektroodid viakse südamesse. Pacemaker jälgib südame rütmi ja hakkab andma elektrilisi impulsse, kui patsiendi enda südamelöögisagedus langeb liiga madalaks või kui esineb paus, tagades seeläbi piisava südame löögisageduse. Mõnikord, eriti ägedatel juhtudel (nt ravimimürgistuse või müokardiidi korral), võib kasutada ajutist stimulatsiooni, kuni aluseks olev seisund paraneb. Lisaks on oluline ravida kõiki aluseks olevaid südame- või süsteemseid haigusi.

Arsti poole tuleks pöörduda kohe, kui ilmnevad märgid, mis võivad viidata südame aeglasele rütmile või ajju vereringe halvenemisele. Eriti olulised on järgmised "punased lipud": äkiline või korduv teadvusekaotus või minestamine (sünkoop), tugevad peapööritused või uimastus, mis takistavad normaalset seismist või kõndimist, uus või halvenev raskus hingata (eriti puhkeolekus või väikese koormusega), rindusvalu või rõhutunne koos aeglase pulsiga, tundmus, nagu süda "jätaks lööke vahele" või kopsis ebaregulaarselt, ja äge üleliigne väsimus või nõrkus. Kui teil on juba teadaolev AV blokaad ja senised sümptomid halvenevad või teil on paigaldatud pacemaker ja te tunnete uusi sümptomeid (nt värin rindkere all pacemakeri kohal), on samuti oluline kohe konsulteerida. Ära oota, kuni sümptomid iseenesest paranevad – õigeaegne arstiabi võib olla elutähtis.