Supraventrikulaarne tahhükardia

Supraventrikulaarne tahhükardia on südame rütmihäire, mille puhul südame löögisagedus on puhkeolekus tavaliselt üle 100 lööki minutis ja võib ulatuda kuni 250 löögini minutis. Häire algab südame supraventrikulaarsetes struktuurides – see tähendab südame eessüdames (aatrium) või südame ülemises osas asuvas atrioventrikulaarsõlmes (AV-sõlm).

Tavaline südamerütm genereeritakse siinusõlmes, mis asub paremas eessüdames. SVT korral tekib südames lisa- ehk aberantne elektriline ringtee või fookus, mis võtab rütmi juhtimise üle ja põhjustab kiiret ning korrapäratut südame tööd. See võib toimuda patoloogilise lisajuhtteekonna (nt Wolff-Parkinson-White'i sündroom) või AV-sõlme kahesuunalise juhtimise tõttu. Häire hoog kestab tavaliselt sekunditest kuni tundideni ja võib lõppeda nii järsku kui algas.

Supraventrikulaarse tahhükardia põhjusteks on südame elektrilise süsteemi struktuurilised või funktsionaalsed anomaaliad.

Peamised mehhanismid ja põhjused:

1. Atrioventrikulaarne sõlme re-entry tahhükardia (AVNRT): Kõige levinum SVT tüüp. Tekib, kui AV-sõlm on jagunenud kaheks funktsionaalseks teeks (aeglane ja kiire), mis võimaldab elektrilisel impulssil ringelda ja kiirendada südamerütmi.

2. Atrioventrikulaarne re-entry tahhükardia (AVRT): Tekib, kui südames on kaasasündinud lisajuhttee (nt WPW-sündroom). Impulss liigub eessüdamest vatsakestesse mööda normaalset teed, naaseb mööda lisajuhettee tagasi eessüdamesse ja põhjustab ringlevat ärritust.

3. Eessüdame tahhükardia: Tekib otse eessüdame kudedes olevast fookusest, mis kiirelt ja korrapäraselt impulsse genereerib.

Riskitegurid:

• Kaasasündinud südame anomaaliad (nt lisajuhtteed).
• Mõned südamehaigused (nt isheemiline haigus, südamepuudulikkus, eessüdame fibrillatsioon).
• Hüpertüreoos (kilpnäärme liigtoimimine).
• Alkohol, nikotiin ja kofeiini liigtarbimine.
• Mõned ravimid (nt astrate, bronhodilataatorid).
• Emotsionaalne stress või väsimus.
• Rasedus (suurenenud koormus südamele ja hormonaalsed muutused).
• Elektroliitide tasakaalutus (nt madal kaalium või magnesium).

SVT diagnoosi kinnitamiseks ja täpse tüübi määramiseks kasutatakse mitmeid uuringuid.

1. Elektrokardiogramm (EKG): Esmane uuring. Kui SVT hoog on aktiivne, näeb EKG-il iseloomulikku kiiret ja korrapärast rütmi. Puhke-EKG võib aga olla normaalne, kui hoog pole parajasti käimas.

2. Holteri monitor: Portatiivne EKG-seade, mida kantakse 24-48 tundi, et registreerida lühiajalisi ja ettearvamatuid rütmihäireid.

3. Sündmuse monitor (Event Recorder): Seade, mida võib kanda nädalaid või kuudeks. Patient aktiveerib selle, kui tunneb sümptomeid, et salvestada EKG parajasti hoogu ajal.

4. Laualehekatse (Tilt-table test): Kasutatakse mõnikord, et eristada SVT-d minestamise põhjustest, mis on seotud vererõhu muutustega.

5. Elektrofüsioloogiline uuring (EPS): Kuldstandard SVT täpse mehhanismi tuvastamiseks. See on invasiiivne protseduur, mille käigus juhetest katetereid viiakse südame õõntesse. Need registreerivad südame elektritgevust ja võimaldavad ergutada rütmihäireid kontrollitud tingimustes, et täpselt määrata, kus häire tekib.

Ravi eesmärk on lõpetada akutset hoogu, ennetada tulevasi hoogusid ja parandada elukvaliteeti. Valik sõltub SVT tüübist, sagedusest, tõsidusest ja patsiendi üldisest terviseseisundist.

1. Akutse hoogu lõpetamine (vajadusel):

• Vagused manöövrid: Need suurendavad parasümpateetilise närvisüsteemi toimet, mis aeglustab südamerütmi (nt Valsalva manööver, köha, nägu jaotesse külma vee panemine).
• Medikamentoosne kardioversioon: Kui vagused manöövrid ei aita, antakse kiiretoimelisi intravenoose ravimeid (nt adenosiin, verapamiil, beetablokaatorid).
• Elektriline kardioversioon: Väga harva, kui hoog on püsiv ja põhjustab olulist vererõhu langust või teisi ohte, võib olla vajalik sünkroonne elektriline šokk, et rütmi taastada.

2. Pikaajaline ravi (hoogude ennetamine):

• Ravimid (medikamentoosne ravi): Pikaajalise profülaktika jaoks võib arst määrata beetablokaatoreid, kaltsiumikanali blokaatoreid (nt verapamiil, diltiaseem) või antiarütmilisi ravimeid (nt flekainiid, propafenoon).
• Katetriablatsioon: See on invasiiivne, kuid väga tõhus (eduümber 95%) protseduur, mida peetakse sageli parimaks pikaajaliseks raviks. EPS ajal identifitseeritakse aberantne teekond või fookus ja see hävitatakse raadiosagedusliku energia või külmaga. See on sageli raviv protseduur.
• Elustiili muutused: Stressi vähendamine, kofeiini, alkoholi ja nikotiini tarbimise piiramine, korrapärane mõõdukas füüsiline tegevus võivad aidata hoogude sagedust vähendada.
• Pacemaker: Väga harva, teatud tüüpi SVT korral võib kasutada erilist südame stimulaatorit.

On oluline teada, millal SVT sümptomid nõuavad kiiret arstiabi.

Pöörduge oma perearsti või kardioloogi poole plaanilise konsultatsiooni jaoks, kui:

• Teil on korduvaid episoode järsu südamepekslemise või südame "löömise" kohta.
• Hood on lühikesed, kuid seavad teid murelikuks või segavad igapäevast tegevust.
• Teil on diagnoositud SVT ja soovite arutada ravivalikuid (nt ablatsiooni).

Otsige KOHE hädaabiteenindust (kiirabi) või sõitke haiglasse, kui SVT hooguga kaasneb üks järgmistest punase lipu sümptomitest:

• Tugev või survav rinnvalu, mis võib levida käele, kuklale või lõuale (sarnane südameinfarktile).
• Raskused hingamisega või täielik õhupuudus.
• Minestamine või teadvuse kaotus.
• Äkiline nõrkus, tunnetus või kõnehäired.
• Väga kõrge südamesagedus (üle 200 lööki/min) või ebamäärase tunnetusega.
• Eriti kaua kestev hoog (üle 20-30 minuti), mis isegi manöövritega ei lõpe.

Ärge alahinnake oma sümptomeid. SVT on enamasti ohutu, kuid rasked episoodid võivad olla stressirohked ja vajada professionaalset sekkumist.