Sinusbradükardia

Sinusbradükardia on südamerütmihäire, mille korral südame loomulik südamestimulaator – sõlmesinus (sinoatriaalsõlm) – tekitab elektrilisi impulsse aeglasemalt kui normaalselt. Täiskasvanul diagnoositakse seda siis, kui puhkeolekus on pulsisagedus alla 60 lööki minutis. Südamelöögid on siiski regulaarsed ja rütmilised, erinevalt teistest südame rütmihäiretest. Südamelihas ise on tavaliselt terve, probleem seisneb impulsite tekke kiiruse vähenemises sõlmesinuses. See võib olla normaalne nähtus (nt magamisel või sportlastel) või seostuda erinevate haiguste, ravimite või keemiliste tasakaaluhäiretega.

Sinusbradükardia võib tekkida mitmel põhjusel. Tervetel sportlastel on see adaptiivne reaktsioon – südant on efektiivsem ja üks löök pumbab rohkem verd. Patoloogilised põhjused jagunevad südame- ja mittesüdamesüsteemseteks. Südame põhjused hõlmavad sõlmesinuse haigust (sick sinus syndrome), südameinfarkti, kardiomüopaatiat või südame operatsioonijärgseid muutusi. Mittesüdamesüsteemsed põhjused on näiteks hüpotereoosis (kilpnäärme alatalitlus), elektrolüütide (eriti kaaliumi) tasakaaluhäired, hingamisteede haigused, mis põhjustavad hapniku puudust (näiteks uneapnoe), ja mõned infektsioonid (nt Lyme'i tõbi). Samuti võivad sinusbradükardiat põhjustada paljud ravimid: beetablookaatorid, kaltsiumikanalid blokeerivad ravimid, digoksiin ja mõned antidepressandid. Riski suurendavad vanus (seoses sõlmesinuse fibroosiga), südamehaigused, kehv toitumine ja alkoholi liigtarbimine.

Sinusbradükardia diagnoosimise aluseks on südamerütmi pikaajaline registreerimine. Põhiline meetod on elektrokardiogramm (EKG), mis näitab regulaarseid, kuid aeglasi südamelööke. Kuna sümptomid võivad olla episoodilised, kasutatakse sageli 24-tunnist Holteri monitorringut või pikemaajalisi sündmuse registreerijaid (event recorder). EKG-l on oluline eristada sinusbradükardiat teistest südame aeglastest rütmihäiretest, nagu südameplokid. Lisaks tehakse füüsiline uuring, verd analüüsitakse hormoonide (kilpnääre), elektrolüütide ja infektsioonimärkide osas. Südame struktuuri ja funktsiooni hindamiseks võidakse teha südame ultraheli (ehokardiogramm). Väga harva, kui kahtlustatakse sõlmesinuse otsest kahjustust, viiakse läbi elektrofüsioloogiline uuring (EFU), et hinnata südame elektrilist tegevust detailselt.

Ravi aluseks on põhjuse tuvastamine ja kõrvaldamine. Kui sinusbradükardia on sümptomiteta (nagu sportlastel), ei ole ravist enamasti vaja. Kui põhjuseks on ravim, kohandatakse annust või vahetatakse preparati. Endokriinsete häirete (nt hüpotereoos) korral ravib põhihaigus enamasti ka südamerütmi. Medikamentoosne ravi sümptomaatilise sinusbradükardia korral on piiratud ja kasutatakse peamiselt atropiini või teofülliini, et kiirendada südamerütmi. Need ravimid on mõeldud peamiselt ägedate olukordade jaoks haiglas. Kõige efektiivsem ja kõige sagedamini kasutatav püsiv ravi sümptomaatilise sinusbradükardia korral on südamestimulaatori (pacemakeri) paigaldamine. See väike seade implantseeritakse rindkere nahaalusele ja hoiab südamerütmi miinimumnormaalsel tasemel, kõrvaldades köha, uimasuse ja teised ohtlikud sümptomid. Oluline on ka elustiilimuutuste järgimine: piisav vedelikutarbimine, alkoholi ja kofeiini piiratud tarbimine ning regulaarne, kuid mõõdukas füüsiline aktiivsus arsti juhiste alusel.

Kui tunnete korduvat ja seletamatut väsimust, peapööritust või uimasust, on soovitatav konsulteerida perearstiga. NÕUDA VÕI KUTSU KIIREMALT ABi järgmistel juhtudel:

• Äkiline ja tugev peapööritus või teadvuse kaotus (kaelips).
• Rinnusvalud, mis kestavad kauem kui mõni minut.
• Äge ja raskendatud hingamine.
• Segasus, häiritud kõne või keha ühe poole nõrkus (võib viidata insuldile seoses madala vere rõhuga).
• Pulss, mis on pidevalt alla 40 löögi minutis ja kaasneb halb enesetunne.

Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest paranevad. Aeglase südamerütmiga seotud äkk-surma risk on väike, kuid korduvad teadvusekaotused võivad põhjustada tõsiseid vigastusi ja elukvaliteedi olulist langust.