Hüpotensioon
Kirjeldus
Hüpotensioon ehk madal vererõhk on seisund, mille korral vererõhk on püsivalt alla normaalse taseme. Kuigi mõõdukas madal vererõhk võib olla isegi soodne südame tervisele, võib liiga madal rõhk põhjustada ebamugavaid sümptomeid ja segada igapäevaelus toimimist. Oluline on mõista selle põhjuseid ja teada, millal on vaja arstiabi otsida.
Hüpotensioon on vereringe häire, mille puhul südamest kehasse pumpuva vere rõhk veresoontes on alandunud. Vererõhk koosneb kahest väärtusest: süstoolne (ülemine, südame kokkutõmbel) ja diastoolne (alumine, südame lõdvestumisel). Üldiselt peetakse hüpotensiooni allanuutimiseks, kui vererõhk on püsivalt alla 90/60 mmHg (millimeetrit elavhõbedasammast). Madal rõhk tähendab, et hapnik ja toitained ei jõua piisavas koguses kõikidesse kudedesse ja organitesse, eriti ajju. On mitut tüüpi hüpotensiooni, näiteks ortostaatiline hüpotensioon (rüselduse muutumisel) ja postprandiaalne hüpotensioon (toitumise järel).
- Pearinglus või uimastustunne, eriti järsku püsti tõustes
- Minestamine või äärmine uimasus
- Nägemishäired (nt hägustumine, pimedaks minek)
- Iiveldus
- Külm, niiske ja kahvatu nahk
- Kiire ja nõrk pulss
- Väsimus ja keskendumisraskused
- Segasus või teadvuse hägune olek
- Külm higistamine
- Lühialaline teadvusekaotus (sünkoop)
- Raske hingeldus
Hüpotensiooni võivad põhjustada mitmed erinevad tegurid, alates ajutistest oludest kuni tõsiste tervisehäireteni. Levinumad põhjused hõlmavad vedelikupuudust (dehüdratsioon) vere mahtu vähendava toime tõttu, südameprobleeme (nagu südamepuudulikkus või väga aeglus südamerütm), endokriinhäireid (kilpnäärme alatalitlus, Addisoni tõbi, madal veresuhkur) ja raskekujulisi infektsioone (sepsis). Ristikute hüpotensioon võib tekkida raskete verekaotuste, südame raskuste või anafilaktilise šoki tagajärjel. Riskiteguriteks on eakas vanus (eriti ortostaatilise hüpotensiooni risk), teatud ravimid (diureetikud, südameravimid, mõned antidepressandid), rasedus, alatoitumine ja pikaajaline voodis olek.
Hüpotensiooni diagnoosimise aluseks on vererõhu mõõtmine erinevatel aegadel ja erinevates asendites (istudes ja seistes). Arst küsib üksikasjalikult sümptomite ja meditsiiniloo kohta. Oluline on tuvastada aluspõhjus. Võidakse kasutada järgmisi uurimismeetodeid: verianalüüs (hemoglobiini, vere suhkrutaseme, elektrolüütide ja kilpnäärmehormoonide kontroll), elektrokardiogramm (EKG) südamerütmihäirete tuvastamiseks, Holter-monitor südamerütmi 24 tunni jooksul jälgimiseks ning ekokardiogramm südame struktuuri ja funktsiooni hindamiseks. Ortostaatilise testi korral mõõdetakse vererõhku ja pulssi pärast 5-10 minutit lamamist ning siis kohe ja mõni minut pärast püsti tõusmist.
Ravi sõltub täielikult hüpotensiooni põhjusest ja sümptomite raskusastmest. Kui madal rõhk ei põhjusta tüsistusi, võib piisata elustiili muutustest: piisav vedeliku tarbimine (eriti veega rikastatud joogid), soolasisalduse suurendamine toidus (arsti nõuandel), regulaarne kerge kehaline aktiivsuse (nt kõndimine, ujumine) vereringe stiimuleerimiseks, kompressioon sukad jalgade vere tagasivoolu parandamiseks ning vältida järsku asendi muutust. Kui elustiili muutused ei aita või põhjus on tõsisem, võidakse kasutada ravimeid, mis suurendavad vere mahtu või ahendavad veresooni (nt fludrokortisoon, midodriin). Põhiline eesmärk on alati kõrvaldada põhipõhjus, näiteks ravida aluseks olev südamehaigus või kohandada ravimite doose.
Kui teil esineb aeg-ajalt kerge pearinglus, eriti kuuma ilmaga või pärast pikaajalist seismist, ei pruugi see olla hädavajalik. Kuid järgmiste sümptomite ilmnemisel tuleks kindlasti arsti poole pöörduda: järsk või sage teadvusekaotus (minestamine), alaline ja tugev peavalu, segasus või koonused, kiire või ebaregulaarne pulss, mustad välgunoe vaatlusnägemisel. Kui madal vererõhk on seotud verejooksu, kehatemperatuuri tõusuga üle 39 °C või raskeste kõhulahtisuse või oksendamisega, tuleb otsida ERAKORRALIST arstiabi. Regulaarsed vererõhu kontrollid on olulised, eriti kui teil on hüpotensiooni riskitegureid.