Unes

Unes ehk insomniia on unehäire, mida iseloomustab raskus unele jäämisega, pidev ärkamine öösel või liiga varajane ärkamine koos võimetusega uuesti magama jääda. Oluline on eristada vahelduvat halba und ja kroonilist unetust. Ajutine unes (kestab mõni öö kuni paar nädalat) võib tekkida stressi, reisimise või ajutiste terviseprobleemide tõttu. Krooniline unes (kestab vähemalt kolm korda nädalas rohkem kui kolm kuud) on aga meditsiiniline seisund, mis nõuab arstiabi. See mõjutab keskusnärvisüsteemi regulatsioonimehhanisme, mis kontrollivad une-ärkveloleku tsüklit, ning võib põhjustada püsivat kehalist ja vaimset väsimust.

Unetuse tekkimist mõjutab sageli mitme teguri kombinatsioon. Psühholoogilised põhjused on levinumad: stress, mure, pidev ülekoormus, depressioon ja ärevushäired. Elustiiliga seotud tegurid hõlmavad ebaregulaarset unerežiimi, päevast uinakut, kofeiini või nikotiini tarbimist enne magamaminemist, alkoholi kasutamist (see võib une katkestada) ja liialdat ekraanide ees veedetud aega öösel. Samuti võivad unetust põhjustada erinevad tervisehäired, nagu krooniline valu (nt artriit), hingamishäired (uneapnoe), hüpertiireoos või kuseteede häired. Mõned ravimid (nt mõned depressioonivastased ravimid, vere- survetõstvaid) võivad samuti une segada. Ka geneetilised tegurid ja vanus (vananedes muutub uni tihedamini häirituks) võivad mängida oma osa.

Unetuse diagnoosimisel on arstil esmatähtis täpne anamnees. Teie võidakse paluda pidada 1-2 nädalat une päevikut, kuhu märgitakse magamajäämise aeg, ärkamised öösel, ärkamise aeg hommikul ja üldine une kvaliteet. Arst hindab teie sümptomeid, arutab elustiili ja stressitegureid ning teeb füüsilise ülevaate, et välistada teisi tervisehäireid. Mõnikord võidakse kasutada spetsiaalseid küsimustikke une kvaliteedi hindamiseks (nt Pittsburghi une kvaliteedi indeks). Kui kahtlustatakse teisi unehäireid (nt obstruktiivset uneapnoed), võidakse soovitada laboratoorse uneuuringut (polisomnograafiat), mis tehakse spetsiaalses keskuses, et registreerida ajuaktiivsust, hingamist, südame rütmi ja liigutusi une ajal.

Unetuse ravi on suunatud selle aluspõhjustele ja sümptomite leevendamisele. Esmavalik on sageli mitteravimiline kognitiiv-käitumuslik uneteraapia (CBT-I). See teraapia aitab muuta unele kahjulikke mõtteviise ja harjumusi, õpetab lõdvestumistehnikaid ning kehtestab regulaarse une ajakava. Elustiili muutustena on oluline luua rahulik magamise ettevalmistus rutiin, parandada magamistuba (pimedus, vaikus, jahe temperatuur), vältida kofeiini ja raskeid sööke õhtul ning reguleerida füüsilist aktiivsust. Ravimeid (une- ja rahustavaid) määrab arst rangelt individuaalselt, tavaliselt lühiajaliselt, kuna nendel võib olla kõrvaltoimeid ja harjumust tekitavat toimet. Vajadusel ravitakse alus olevat haigust (nt ärevus, depressioon) või valu. Oluline on teada, et unetuse ületamine võib võtta aega ja nõuab kannatlikkust ning järjekindlat lähenemist.

Arstiabi tuleks otsida, kui unehäired mõjutavad teie päevast elu kvaliteeti, toimivust tööl või koolis või suhteid teistega. Eriti oluline on kiire konsultatsioon, kui unetus kestab pikemalt kui paar nädalat või kui see kaasneb muret tekitavate sümptomitega, nagu rängad meeleoluhõived, raskused hingata öösel või äkilised kehalised liigutused unes. Kui proovite iseseisvalt parandada uneharjumusi, kuid sümptomid ei parane, on see selge märk professionaalse abi vajadusest. Ärge oodake, kuni pidev unepuudus põhjustab tõsiseid terviseprobleeme – õigeaegne sekkumine on võtmetähtsusega.