Preeklampsia
Kirjeldus
Preeklampsia on tõsine raseduse tüsistus, mida iseloomustab kõrge vererõhk ja valkude olemasolu uriinis (valgumuri). See esineb tavaliselt pärast 20. rasedusnädalat ja võib ohustada nii ema kui loote tervist. Õigeaegne tuvastamine ja haldamine on olulised tüsistuste vältimiseks.
Preeklampsia (varem tuntud kui rasedusmürgistus) on mitmetahuline haigus, mis areneb vaid raseduse ajal. See põhineb veresoonte kahjustusel, mis viib vereringe häireteni ja vererõhu tõusule. Eelistatud terminaid on 'preeklampsia' ja 'eklampsia' (seisund, kui preeklampsiaga naisel tekivad krambid). Põhilised mõjutatud elundid on neerud (seetõttu lekivad valgud uriini), maks, aju ja veresüsteem. Haiguse mehhanism on seotud platsenta ebanormaalse arenguga ja ema keha immuunreaktsiooniga, mis põhjustab veresoonte kokkutõmbeid ja põletikku. See on üks juhtivaid ema surma põhjusi maailmas, mistõttu selle ennetamine ja varajane avastamine on esmatähtis.
- Kõrgenenud vererõhk (üle 140/90 mmHg) – sageli esimene ja ainus märk.
- Valgumuri (valkude esinemine uriinis).
- Tugev peavalu, mis ei leevene tavaliste valuvaigistitega.
- Nägemishäired (näiteks eesrippuvad täpid, hägune nägemine, valgusundlikkus).
- Valud ülemises kõhu piirkonnas või paremal pool kõhualust, tavaliselt allribide all (seotud maksakahjustusega).
- Iiveldus ja oksendamine (raseduse hilistel perioodidel või halvenenud seisundil).
- Äge hüüplepõletik (kopsuturse) hingamisraskuste ja köha tõttu.
- Äkiline kaalutõus (rohkem kui 1 kg nädalas) seoses verejooksuliste vedelike kogunemisega (ödeem). Kuigi mõõdukas turse on raseduse ajal tavaline, on äkiline ja märgatav turse eriti nägu ja käsi mõjutav hoiatusmärk.
- Väga harva võivad tekkida krambihoog (eklampsia), mis on meditsiiniline erakorraline seisund.
- Vastsündinu võib sündida enneaegsena või alakaalulisena.
- HELLP-sündroom – preeklampsia eriti raske vorm, mida iseloomustab maksakahjustus ja vähenenud vereliistakute arv.
Preeklampsia täpset põhjust ei tunta, kuid usutakse, et see algab platsenta ebanormaalse sisseseadmise ja arenguga. See põhjustab veresoonte defekte, mis häirivad verevarustust ja põhjustavad immuun- ja põletikureaktsioone. Teatud naised on suurema riski all: need, kellel on esimene rasedus; naised üle 40 või alla 20 aasta vanused; need, kellel on enne rasedust olnud krooniline vererõhktõbi, neeruhaigus, diabeet või autoimmuunhaigused (nt lupus); perekonnaloo olemasolu preeklampsiast; eelmine rasedus preeklampsiaga; kahe või enama lootega rasedus (kaksikud, kolmikud); ja raske ülekaalulisus (KMI üle 30).
Preeklampsia diagnoosimine põhineb regulaarsetel raseduse kontrollidel. Põhilised meetodid on: vererõhu mõõtmine iga visiidi ajal; uriinianalüüs valgu tuvastamiseks; vereproovide võtmine, et hinnata maksa ja neerude funktsioone (nt AST, ALT, kreatiniin) ning vereliistakute arvu; loote seisundi hindamine ultaraheuuringu abil, et jälgida kasvu ja amnionivedeliku hulka; ja dopleri uuring, et hinnata verevoolu nabaarteris. Kui diagnoos on kinnitatud, on oluline tihema jälgimise vajadus, mis võib hõlmata haiglaravi.
Ainus täielik preeklampsia ravimeetod on sünnituse algatamine. Ravistrateegia sõltub raseduse vanusest ja haiguse raskusastmest. Kerge vormi korral võidakse soovitada kodus puhkust, vähendatud füüsilist koormust, soolavaese toitumist ja sage vererõhu kontroll. Arst võib välja kirjutada vererõhu alandavaid ravimeid, mis on ohutud raseduse ajal (nt metüldoopa, labetalool, nifedipiin). Raske preeklampsia korral võetakse patsent haiglasse rangesse jälgimisse, kus võidakse manustada magneesiumsulfaati intravenoosselt, et ennetada eklampsiat (krampe). Kui rasedus on piisavalt küps (tavaliselt peale 37. nädalat) või kui ema või loote seisund halveneb, algatatakse sünnitust. Enneaegse sünnituse vajaduse korral võidakse manustada kortikosteroide, et kiirendada lapse kopsude küpsemist.
Raseda naise jaoks on oluline teada hoiatusmärke, mis nõuavad kohest meditsiinilist abi. Nendeks on: äkiline või halvenev peavalu; uued nägemishäired (täpid, hägusus, valgusundlikkus); äkiline ja tugev kõhuvalu, eriti paremas ülanurgas või kõhu allosas; hingamisraskused või lühialalisus; väga kiire kaalutõus (nt 2+ kg paari päeva jooksul); ja märgatav vähenemine loote liikumistes. Kui teil on mõni neist sümptomitest, ärge oodake järgmise kontrollini – pöörduge otse sünnitusosakonda või kiirabi poole. Regulaarsed raseduskontrollid on samuti üliolulised, kuna preeklampsia võib areneda ilma ilmse sümptomita.