Uneapnoea

Uneapnoea on hingamise seiskumine une ajal, mis kestab tavaliselt 10 sekundit või kauem ning võib esineda kümneid kordi tunnis. Peamised kaks tüüpi on obstruktiivne uneapnoea (OUA) ja kesksete hingamispeatustega uneapnoea. OUA on kõige levinum, mille puhul kurgu- ja neelualased lihased lõdvestuvad liialt ning sulgevad hingamisteed. Kesksel uneapnoeal on põhjuseks ajus kujunevad signaali probleemid hingamiskeskusele. Iga hingamispeatuse ajal langeb veres hapniku tase, mis paneb ajju aktiveeruma, et ärgita inimest lühidaks ajaks hingama taastamiseks. See katkestab normaalse une tsüklilise struktuuri, takistades sügavat, taastavat und.

Obstruktiivse uneapnoea peamiseks füüsiliseks põhjuseks on liigne lihas- ja rasvakoede lõtvumine ja kokkutõmbumine kurgus, mis sulgeb hingamistee. Olulist rolli mängivad järgmised riskitegurid:

• Ülekaal ja rasvumine: Kaela piirkonnas kogunev rasv surub hingamisteedele kokku.
• Anatoomilised iseärasused: Väike alumine lõug, suured kurgumandlid, suur keel või kõver ninavaheseina.
• Sugu ja vanus: Mehed on haigestumisohtlikumad kui naised, risk suureneb vanusega.
• Pereeluane: Geneetiline eelsoodumus.
• Eluviis: Alkoholi ja rahustite tarvitamine enne magamaminekut lõdvestab kurgu lihaseid veelgi. Suitsetamine põhjustab põletikku ja turse hingamisteedes.
• Muud tervisehäired: Kõrge vererõhk, diabeet 2. tüüp, krooniline kopsuhaigus ja hüpotüreoos.

Keskne uneapnoea on haruldasem ja seotud ajus oleva hingamiskeskuse häirega, mida võivad põhjustada insuld, südamepuudulikkus või teatud ravimid.

Uneapnoea kahtluse korral viib arst läbi põhjaliku anamneesi ja füüsikalise uuringu, hindades kaalugiindeksit, kaela ümbermõõtu ja ülemiste hingamisteede anatoomiat. Kuldstandard diagnoosimiseks on polüsomnograafia (uneuuring laboris). Selle käigus registreeritakse öösel mitmeid parameetreid: ajulaineid, silmalihaste liigutusi, lihasepinget, südame rütmi, hingamist, rinna- ja kõhuliigutusi, hapnikuküllastust veres ning norskamise intensiivsust. Kergematel juhtudel võidakse kasutada lihtsustatud koduse uneapnoea testi, mis mõõdab peamiselt hingamist, hapnikusisaldust ja pulssi. Lisaks võidakse kasutada spetsiaalseid küsimustikke (nt Epworthi unisuse skaala), et hinnata päevase unisuse taset.

Ravi sõltub uneapnoea tüübist, raskusastmest ja põhjustest. Peamised ravimeetodid on:

• CPAP-terapia (pideva positiivse õhurõhu aparaat): See on kõige tõhusam ja kõige sagedamini kasutatav meetod obstruktiivse uneapnoea raviks. Aparaat pumpab pidevalt õhku maski kaudu, hoides hingamisteed ööl läbi avatud.
• Suuseadmed (orale aparaadid): Eriti sobivad kerge ja mõõduka uneapnoea korral. Need seadmed fikseerivad alalõua ettepoole asendisse, hoides keelt ja pehme suulage kurgust eemal.
• Elustiili muutused: Kaalulangus on sageli kõige tõhusam meetod. Soovitatav on ka alkoholi ja unerohude piiramine, magamine küljel, suitsetamisest loobumine.
• Kirurgia: Kaalutakse juhul, kui on selge anatoomiline takistus (nt suured kurgumandlid, deformeerunud ninavaheseina). Meetodid hõlmavad uvulopalatofaringoplastikat (UPPP), mandlite eemaldamist, keele- või lõuaoperatsioone.
• Positiivse õhurõhu muud režiimid: Auto-CPAP või BiPAP (kahetasandiline rõhk) seadmed, mis kohandavad rõhku automaatselt või annavad erinevat rõhku sisse- ja väljahingamisel.
• Haiguse põhiravi: Keskse uneapnoea puhul ravitakse põhihaigust (nt südamepuudulikkus).

Konsulteerige kindlasti arstiga, kui teil või teie lähedasel on mõni järgmistest märkidest:

• Vali norskamine, mis segab teie enda või kaaslase und.
• Öised hingamispeatused – kaaslane märkab, et teie hingamine peatub unes, järgneb kohmakas kägistamine või lämbumistunne.
• Äkilised ärkamised tuke või lämbumistundega.
• Päevane üleliigne unisus, mis takistab igapäevast tegevust (näiteks juhil rooli istudes või töötades).
• Tähelepanu- või mäluhäired, ärrituvus, meeleolu kõikumine.
• Märkamatu kõrge vererõhk, mis on raskesti ravimitega kontrolli all.

Ärge jätke neid sümptomeid tähelepanuta. Põhjalik uuring ja õigeaegne ravi võivad oluliselt parandada elukvaliteeti ning vähendada südameinfarkti, insulti ja teiste tüsistuste riski.