Auskultatsioon

Ei kohaldu

Näitaja kohta

Auskultatsioon on meditsiiniline meetod, mille käigus kuulatakse patsiendi keha helisid stetoskoobi või otse kõrva abil. Seda kasutatakse südame, kopsude, soolte ja veresoonte talituse hindamiseks ning erinevate haiguslike seisundite tuvastamiseks. See on lihtne, kiire, ohutu ja mitteinvasiivne protseduur, mis on arsti igapäevase praktika oluline osa.

Mis on auskultatsioon?

Funktsioon

Südametoonuste, hingamisel tekkivate helide, soolte peristaltika ja veresoonte (eriti käärsoonte) häältuse hindamine.
Võimalike patoloogiliste helide (näiteks kahinad, vile, krudin) tuvastamine ja lokaliseerimine.
Haiguste varajane avastamine ja diagnoosi kinnitamine koos teiste uuringutega.

Päritolu ja areng

Meetodi leiutas prantsuse arst René Laënnec 1816. aastal, kes hakkas patsientide kuulamiseks kasutama kokkukeerdatud paberitoru.
Stetoskoop on oluliselt arenenud, alates lihtsatest puidust mudelitest kuni kaasaegsete elektrooniliste stetoskoopideni, mis võimaldavad helisalvestamist.
Tänapäeval jääb otsene auskultatsioon arsti peamisteks kliiniliseks oskuseks, kuigi seda täiendavad tehnilised meetodid nagu ultraheli.

Auskultatsiooni protseduuri käik

Ettevalmistus

Patsient peab võimalusel paljastama uuritava kehapiirkonna. Kuulamiseks on vajalik vaikne ruum.
Patsient võib olla istuval, lamaval või seisval asendil, olenevalt uuritavast elundkonnast.
Stetoskoobi peapool (diafragma ja/või kelluke) tuleb soojendada enne nahale asetamist.

Protseduur

Arst asetab stetoskoobi nahale ja kuulab süstemaatiliselt erinevaid standardseid punkte (nt südame projektsioonid, rindkere ees- ja tagakülg).
Patsienti võidakse paluda sügavalt hinge tõmmata, köhida või asendit muuta, et helisid paremini eristada.
Kuulatakse nii südametöötsükli eri faase (süstool, diastool) kui ka hingamise eri faase (sissehingamine, väljahingamine).
Tulemused dokumenteeritakse kohe pärast uuringut (nt 'südametoonused selged, rütmilised, patoloogilisi helisid ei kuulda').

Mida võivad näidata auskultatsiooni leid?

Südame piirkonna muutused

**Süstoolne või diastoolne kahin**: võib näidata südameklappide ahenemist (stenoos) või sulgumatus (insufitsientsus).
**Rütmihäired**: ekstrasüstoolid või ebaregulaarne südamelöök võivad viidata fibrillatsioonile.
**Kolmas või neljas südametoonus (S3, S4)**: võivad olla südamepuudulikkuse märgid.

Kopsude ja hingamisteede muutused

**Kahised (ronhid)**: võivad viidata limaskestade põletikule või sekretsioonile bronhides (nt bronhiit, pneumoonia).
**Vileseline hingamine (stridor või vinin)**: võib olla hingamiteede ahenemise (bronhospasm, astma, võõrkeha) tulemus.
**Krõbin (krepitatsioon)**: iseloomulik alveoolide puudulikkusele (nt interstitsiaalsed kopsuhaigused, alveolaarne edema).
**Hingamise nõrgenemine või kadumine ühelt poolt**: võib viidata kopsu kollapsile või pleuravedelikule.

Muud leid

Kõhu piirkonnas kuuldavad valjud voolamis- või loksumishelid võivad viidata soolte läbatusvõime häirele.
Käärsoontel kuuldav süstoolne vihin (bruit) võib olla veresoonte ahenemise (stenoos) märk.
Šuntide või proteesklappide häälsus.

Indikatsioonid: millal tehakse auskultatsiooni?

Kliinilised olukorrad ja sümptomid

Rutiinse tervisekontrolli ja ennetava meditsiini osana.
Rindkere valu, rõhu- või pigistustunne rinna taga.
Hingamisraskused, lämbumistunne, köha või hemoptoe (vere köhimine).
Südamepekslemise (palpitatsioonid), aeglustumise või rütmihäirete tunded.
Kahtlus vereringe- või hingamiselundkonna haiguste (nt südamepuudulikkus, bronhiit, kopsupõletik) järele.
Kõhuvalu, kõhupuhitus või kahtlus soolte läbatushäire kohta.

Spetsialistid, kes auskultatsiooni teevad

**Perearst** – esmase meditsiinilise abi ja routinese kontrolli osana.
**Kardioloog** – südamehaiguste spetsiifiline hindamine.
**Pulmonoloog** – hingamiselundkonna haiguste diagnoosimisel.
**Internist** ja **intensiivravi spetsialist** – patsientide igapäevasel ülevaatamisel haiglas.
**Kirurg** või **anestesioloog** – operatsioonieelsel ja -järgsel perioodil.