Pleuriit
Kirjeldus
Pleuriit ehk kopsukelmemepõletik on kopsukelme ehk pleura põletikuline seisund, mida iseloomustab hingamise ajal tekkiv terav valu rindkeres. See ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom või tüsistus teiste haiguste taustal, näiteks kopsupõletiku või autoimmuunhaiguste korral. Õigeaegne diagnostika ja ravi on olulised, et leida aluseks olev põhjustaja ja vältida tõsiseid tüsistusi nagu hingamispuudulikkus.
Pleuriit on kopsukelmepõletik. Inimesel on kaks kopsukelmet (pleurat): sisemine kopsukelme katab kopsu välispinda ja väline kopsukelme rebitib rindkere seinu. Nende vahel on õhuke vedelikkihi (pleuravedelik), mis võimaldab kopsul libiseda sujuvalt hingamisel. Põletiku korral muutuvad need kopsukelmed konarlikuks ja hõõruvad vastastikku hingamisel, põhjustades iseloomulikku teravat valu. Mõnikord koguneb kopsukelmede vahele liigset vedelikku (nn pleuraefusioon), mis võib valu vähendada, kuid tekitada raskusi hingamisel survetõttu kopsule.
- Terav, läbistav valu rindkeres, mis tavaliselt paikneb ühel küljel.
- Valu süveneb sügavalt sisse hingates, köhides või aevastades.
- Valu võib kiirgada õlga või kõhu piirkonda.
- Peaaegu alati esineb kuiv, ärritav köha.
- Lühialaline hingamine (düspnoe), eriti kui on tekkinud palju vedelikku (efusioon).
- Kõrgenenud kehatemperatuur (palavik) ja külmavärinad.
- Üldine nõrkus ja väsimus.
- Lihaste ja liigeste valud.
- Kaalulangus ja isutus (pikaajaliste põhjuste korral).
Pleuriit ise on põletikuline reaktsioon, mille võivad põhjustada mitmed tegurid. Enamasti on tegu teise haiguse tüsistusega. Peamised põhjused jagunevad nakkuslikeks ja mittanakkuslikeks. Nakkuslikud põhjused on bakteriaalne (nt kopsupõletik, tuberkuloos) või viiruslik (nt gripp, COVID-19) infektsioon, mis levib kopsudest pleurale. Mittanakkuslikeks põhjusteks loetakse autoimmuunhaigused (nt süsteemne erütematoosne luupus, reumatoidartriit), kopsuvähk või teiste elundite vähi metastasid pleurale, rindkere trauma või murd, mõned ravimid ning kopsuemboolia (veresoonte ummistus kopsus). Riskigruppi kuuluvad suitsetajad, eakad ja need, kellel on nõrgenenud immuunsüsteem või kroonilised kopsu- või südamehaigused.
Pleuriidi diagnoosimisel on esimene ja olulisim samm põhjalik anamneesi võtmine ja füüsiline uuring, kus arst kuulab stetoskoobiga hingamishääli, et tuvastada kopsukelmete hõõrdumise iseloomulikku krõbistavat häält (pleurahõõrdumishääl). Seejärel tehakse piltdiagnostilisi uuringuid: rinnakere röntgen (röntgen) pleuravedeliku või muude muutuste nägemiseks; kompuutertomograafia (CT), mis annab detailse pildi kopsudest ja kopsukelmest; ja/või ultraheliuuring (ultraheli), et täpselt lokaliseerida vedelikukogus. Sageli tehakse ka vereanalüüse põletiku markerite (nt CRP) ja infektsiooni tuvastamiseks. Kui esineb pleuraefusioon, võidakse teha torakotseentees – vedeliku eemaldamine nõela abil laboratoorseteks analüüsideks (tsütoloogia, bakterioloogia), mis aitab tuvastada põhjustajat (nt bakterid, vähirakud).
Pleuriidi ravi on suunatud aluseks oleva põhjusliku haiguse likvideerimisele. Valu leevendamiseks määratakse valuvaigisteid (nt ibuprofeen). Kui pleuriit on põhjustatud bakteriaalsest infektsioonist, määratakse antibiootikumid. Viirusliku infektsiooni korral on ravi sümptomaatiline (puhkus, vedelike tarbimine, palavikuvastased ravimid). Autoimmuunhaiguste korral võidakse kasutada põletikuvastaseid ravimeid või kortikosteroide. Kui pleuraefusioon on suur ja põhjustab hingamispuudulikkust, tehakse vedeliku eemaldamise protseduure (torakotseentees või dreeni paigaldamine). Krooniliste juhtude korral võidakse teha pleurodees – protseduur, millega kopsukelmed liimituvad kokku, et vältida vedeliku kogunemist tulevikus. Oluline on ka toetusravina hingamisharjutused ja täielik puhkus.
Kui tekkib äkiline või tugev hingamispuudulikkus – see on erakorraline olukord, mis nõuab kiiret meditsiinilist sekkumist! Pöörduge arsti juurde kohe, kui teil on järgmised sümptomid: püsiv või terav valu rindkeres, mis halveneb hingamisega; kõrge palavik (üle 38,5°C) koos köha või rinna valutega; köha verise loogiga; sinakas (tsüanoos) huulte või sõrmeotste värvus, mis viitab hapniku puudusele; äkiline raskus sügavalt hinge tõmmata või uus ja halvenev hingamislämbumine. Ärge oodake, eriti kui teil on riskitegureid – parem on hinnata olukorda varem, et vältida tõsiseid tüsistusi.