Meningiit

Meningiit on ajukestade (meningite) põletik, mis mõjutab kesknärvisüsteemi. Ajukestad on kolm kilekihist kest, mis katavad peaaju ja seljaaju: paks ajukest (dura mater), õhuke ajukest (arachnoidea mater) ja pehme ajukest (pia mater). Põletik põhjustab nende turse ja surve suurenenud vedelikuhulga tõttu, mis võib kahjustada närvikude, põhjustades püsivaid tervisehäireid nagu kuulmise kaotus, nägemisprobleemid, õppimisraskused või isegi surma. Meningiit võib olla akuutne (kiire algusega) või krooniline (aeglaselt arenev).

Meningiidi põhjustajad jagunevad infektoosseteks (nakkused) ja mittetekkelisteks. Levinumad infektoossed põhjused on viirused (nt enteroviirused, herpesviirused, HIV) ja bakterid (nt Neisseria meningitidis, Streptococcus pneumoniae, Haemophilus influenzae tüüp b). Harvemini võivad põhjustajad olla seened (nt Cryptococcus) või parasiidid. Mittetekkelised põhjused hõlmavad ajukahjustusi, kasvajaid, autoimmuunhaigusi (nt süsteemne erütematoosne luupus) ja mõningaid ravimeid. Rikifaktorite hulka kuuluvad: nõrgenenud immuunsüsteem (nt HIV/AIDS, kemoteraapia, transplantatsioonijärgsed ravimid), vanus (imikud alla 2 kuu ja eakad üle 60 aasta), kontakt haigestunud inimesega (nt meningokokkia puhul), elutingimused (kasarmud, ühiselamu), teatud meditsiinilised protseduurid (nt neurokirurgia) ja reisimine piirkondadesse, kus meningiit on sage (nt Aafrika meningiidivööndis).

Meningiidi diagnoosimiseks teeb arst esmalt anamneesi ja füüsilise uuringu, sh neuroloogilise uuringu, et hinnata refleksse, teadvustaset, lihaste jäikust ja koordinatsiooni. Kui kahtlustatakse meningiiti, on kuldstandardiks lumbaalpunktsioon (seljaõõne punktsioon), mille käigus võetakse seljaõõne vedelikku (likvori) analüüsiks. Likvori analüüsis vaadatakse valgu ja glükoosi sisaldust, rakukoostist (lümfotsüütide või granulotsüütide esinemist), värvi ja läbipaistvust. Samuti tehakse mikroskoopiline uurimine ja kultuur, et tuvastada põhjustaja (bakterid, seened). Lisaks võidakse kasutada vereteste (verekultuur, põletikumarkerid nagu CRP), pildidiagnostikat (peaaju KT või MRI), et välistada muid haigusi nagu ajukasvaja või veresoonte probleemid, ning elektroentsefalograafiat (EEG), kui on kahtlus krambide kohta.

Ravi sõltub meningiidi tüübist. Bakteriaalse meningiidi korral antakse kohe laiaspektrisi antibiootikume intravenoosselt, enne kui põhjustaja on täpselt tuvastatud. Pärast põhjustaja tuvastamist kohandatakse antibiootikumravi vastavalt tundlikkusele. Tavaliselt kasutatakse tsefalosporiine (nt ceftriakson), penitsilliini või teisi antibiootikume. Bakteriaalse meningiidi korral võidakse manustada ka kortikosteroide (nt deksametason), et vähendada ajukestade põletikku ja vältida tüsistusi nagu kuulmise kaotus. Viirusliku meningiidi korral antibiootikumid ei mõju; ravi on toetav: puhkus, vedelik, valu- ja palavikuvastased ravimid (nt paratsetamol). Kui põhjustajaks on herpesviirus, võidakse kasutada antiviraalseid ravimeid (nt atsükloviir). Seenmeningiidi korral kasutatakse antimükootilisi ravimeid (nt amphotericin B). Raskematel juhtudel võib vaja minna intensiivravi, hingamisteede toetust (hingamisaparaat), veetaseme korrigeerimist või isegi kirurgilist sekkumist, kui on tegemist hüdrotseefaliaga (vedeliku kogunemine ajus). Pärast tervekssaamist võib vaja minna rehabilitatsiooni, et taastada neuroloogilisi funktsioone.

Arsti poole pöörduda tuleb kohe, kui tekivad järgmised hoiatusmärgid: äkiline kõrge palavik üle 38,5°C, tugev peavalu, millega kaasneb kaela jäikus, segadus, desorienteeritus või teadvusekadu (raske äratamine), krambid või tõmblused, nahal tekkiv punakas või lillakas lööve, mis ei kahane survet rakendades (klaastesti). Imikute puhul on eriti oluline kiiresti reageerida, kui lapsel on lakke paisunud pehmik, järsk muutus käitumises (liiga rahulik või liiga erutatud), kõrge palavik või alanenud kehatemperatuur ning keeldumine söömast. Need sümptomid võivad viidata meningiidile, mis on eluohtlik ja nõuab kiiret haiglaravi. Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest paranevad – meningiidi korral on iga tund oluline.