Ärevushäire

Ärevushäire (ladina keeles 'anxietas') on psüühikahäirte rühm, mille puhul patsient kogeb korduvat ja intensiivset ärevust, hirmu või muret, mis on ebaproportsionaalne tegeliku olukorra või ohu suhtes. Need tunded on sageli raskesti kontrollitavad ja võivad kesta kuude või isegi aastate jooksul. Häire põhjustab olulist stressi ning võib segada igapäevaste tegevuste, nagu töö, õppimine või sotsiaalsete suhete hoidmine. Ärevushäire ei ole iseloomujoon ega nõrkus, vaid tõeline meditsiiniline seisund, mille aluseks on bioloogilised, psühholoogilised ja keskkonnamõjud. See võib avalduda mitmel kujul, sealhulgas üldisena ärevushäirena, paanikahäirena, sotsiaalse ärevushäirena, spetsiifiliste foobiatena või eraldushäirena. Häire puhul on sagedased kaasuvad seisundid, nagu depressioon või obsessiiv-kompulsiivne häire.

Ärevushäire täpne põhjus on keeruline ja tuleneb tavaliselt mitme teguri koosmõjust. Bioloogilised tegurid hõlmavad geneetilist kalduvust – häired esinevad sagedamini perekonnas, kus on esinenud ärevushäireid või depressiooni. Oluline on ka ajukeemia tasakaalutus, eriti neurotransmitterite nagu serotoniin, noradrenaliin ja GABA häired. Psühholoogilised tegurid sisaldavad isiksuseomadusi (nt perfektsionism, madal enesehinnang), lapsepõlvekogemusi (nt trauma, emotsionaalne hooletussejätmine) ja negatiivseid mõtlemismustreid. Keskkonnalised ja elustiiliga seotud riskitegurid on pikaajaline stress (nt töö- või pereprobleemid), traumeerivad sündmused (nt õnnetus, vägivald), kroonilised füüsilised haigused (nt südamehaigused, diabeet) ning alkoholi- ja uimastitarvitamine. Teatud ravimid võivad samuti ärevust esile kutsuda või süvendada.

Ärevushäire diagnoosimiseks viib arst (tavaliselt perearst, psühhiaater või psühholoog) läbi põhjaliku kliinilise intervjuu. Tähtis on välistada teised terviseprobleemid, mis võivad ärevust imiteerida (nt hüpertüreoos, südame pekslemishäired, mõned ajuhaigused). Selleks võidakse tellida veretöid ja teisi uuringuid. Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse spetsiaalseid küsimustikke ja hindamisskaalasid, nagu Üldise Ärevushäire 7-punktine skaala (GAD-7) või Hamiltoni Ärevusskaala (HAM-A). Psühhiaater hindab sümptomite tüüpi, raskusastet, kestust ja mõju patsiendi elule, tuginedes rahvusvahelistele klassifikatsioonidele nagu DSM-5 või ICD-11. Oluline on hinnata ka võimalikke kaasnevaid häireid, näiteks depressiooni.

Ärevushäire ravi põhineb individuaalsel lähenemisel ja võib hõlmata psühhoteraapiat, ravimitravi või nende kombinatsiooni. Kuldstandardiks psühhoteraapias peetakse kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (KKT), mis aitab tuvastada ja muuta negatiivseid mõtlemismustreid ning käitumist, mis ärevust soodustavad. Samuti on tõhus metakognitiivne teraapia ja aktsepteerimis- ja kohasusorienteeritud teraapia (AKT). Ravimitravis kasutatakse esmajoones antidepresante, mis reguleerivad ajus neurotransmitterite taset: selektiivsed serotoniini ümbervõtu inhibiitorid (SSRI) ja serotoniini-noradrenaliini ümbervõtu inhibiitorid (SNRI). Need ravimid võtavad mõju alustamiseks mõne nädala aega. Lühiajaliseks leevendamiseks võidakse määrata benzodiatsepiine, kuid nende pikaajaline kasutamine ei ole soovitatud sõltuvusriski tõttu. Olulist rolli mängivad ka elustiilimuutused: regulaarne füüsiline aktiivus (vähendab stressihormoone), tasakaalustatud toitumine, korrapärane unerežiim, stressihaldustehnikad (nt mindfulness-meditatsioon, diafragmaalhingamine) ning alkoholi ja kofeiini tarbimise piiramine.

On aeg pöörduda professionaali poole, kui ärevus on pidev (kestab enamasti üle kahe nädala), valdav ja segab teie igapäevaelu – näiteks takistab töötamist, õppimist, sotsiaalset suhtlemist või peresuhteid. Kiiret meditsiinilist abi tuleb otsida JUHUL, KUI: teil on enesetapumõtted või plaanid; ärevushoogude (paanikahoogude) ajal tekib tugev hukkumistunne; teie füüsilised sümptomid on nii tugevad, et kardate infarkti või teist tõsist haigust (nt südame pekslemine, raskused hingata). Ärge oodake, kuni olukord muutub talumatuks. Esimene kontaktvõrk võib olla perearst, kes hindab teie seisundit ja suunab vajadusel edasi psühhiaatri või psühholoogi juurde. Abi otsimine on julguse, mitte nõrkuse märk.