Südame rütmi muutlikkuse analüüs

Kirjeldav

Normaalsed väärtused

Südame rütmi muutlikkuse normid
Üldine
Normaalsed väärtused sõltuvad suuresti vanusest, soost, meetodist ja füüsilisest vormist. Üldiselt peetakse suuremat SRM-d paremaks ja nooremad inimesed ning treenitud sportlased näitavad suuremat muutlikkust. Üks levinud näitaja on SDNN (standardhälve kõigist R-R intervallidest), mille norm on tervetel täiskasvanutel üle 50 ms, eelistatavalt üle 100 ms.
Mehed
Täiskasvanud meestel on SRM tavaliselt veidi madalam kui naistel sama vanusegrupis, mis on seotud füsioloogiliste erinevustega.
Naised
Naistel võib SRM olla suurem, eriti fertilises eas, kuid võib väheneda menopausi järel.

Näitaja kohta

Südame rütmi muutlikkuse (SRM) analüüs on meetod, mis hindab südame löökidevaheliste intervallide muutusi. See mitte-invasiivne uuring võimaldab hinnata autonoomse närvisüsteemi tasakaalu ja südame funktsionaalset seisundit. SRM on oluline näitaja südame tervise, stressitaseme ja üldise füüsilise vormi hindamisel.

Funktsioon
  • Hindab autonoomse närvisüsteemi (sümpaatilise ja parasümpaatilise süsteemi) tasakaalu.
  • Võimaldab hinnata südame kohastumisvõimet muutuvatele tingimustele.
  • Kasutatakse südame-veresoonkonna riski, stressitaseme ja taastumise hindamiseks.
Päritolu ja meetod
  • SRM arvutatakse tavaliselt elektrokardiogrammi (EKG) põhjal, mõõtes põhilisi R-lainete vahelisi intervalle (R-R intervallid).
  • Analüüs põhineb aeg- ja sagedusdomeeni parameetritel.
  • See on objektiivne meetod, mida kasutatakse nii kliinilises meditsiinis kui ka spordimeditsiinis.
Protseduur
  • Uuring viiakse läbi puhkeolekus, patsient lamab. Rinnale kinnitatakse EKG elektroodid.
  • EKG salvestatakse pidevalt 5 kuni 24 tunni jooksul, olenevalt meetodist (lühiajaline või pikaajaline Holter-monitooring).
  • Spetsiaalne tarkvara analüüsib salvestatud R-R intervalle ja arvutab erinevaid SRM parameetreid (nt SDNN, RMSSD, HF, LF).
  • Enne uuringut tuleks vältida kofeiini, suitsetamist ja intensiivset füüsilist koormust, et tulemused oleksid usaldusväärsed.
Füsioloogilised ja positiivsed tegurid
  • Hea füüsiline vorm ja regulaarne sportlik treening.
  • Noorem vanus.
  • Puhkeolek ja sügav lõõgastus (nt meditatsiooni ajal).
  • Tugev parasümpaatiline toon (puhke- ja taastumissüsteem on aktiivne).
Muud tegurid
  • Mõned ravimid (nt beetablokaatorid võivad mõningal määral SRM-d suurendada).
  • Hüperventilatsioon või teatud hingamisharjutused.
Kliinilised seisundid ja riskitegurid
  • Südame isheemiline haigus, müokardiinfarkt või südamepuudulikkus.
  • Diabeetiline neuropatia ja autonoomne düsfunktsioon.
  • Krooniline stress, ärevus või põletikuline seisund.
  • Vananemine – SRM väheneb loomulikult vanusega.
Elustiili tegurid ja mõjud
  • Liikumisvaesus.
  • Ülekaalulisus või metaboolse sündroomi komponendid.
  • Krooniline alkoholi tarbimine või uimastite kuritarvitamine.
  • Väsimus ja unehäired (nt unepneuma).
Meditsiinilised näidustused
  • Südame-veresoonkonna riski hindamine (eriti pärast südameinfarkti).
  • Kahtlus autonoomse neuropatia järele (nt diabeedi korral).
  • Südamearitmiate (nagu ventrikulaarne tahhükardia) riski hindamine.
  • Stressi, põletikuliste haiguste või südamepuudulikkuse seire.
  • Ravitulemuste (nt beetablokaatorite) mõju hindamine autonoomsele toimimisele.
Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida
  • Kardioloog (südamearst)
  • Perearst või sisehaiguste arst
  • Sportmeditsiini arst või füsioterapeut
  • Endokrinoloog (eriti diabeedi patsientidel)
  • Neuroloog (autonoomse häire kahtlusel)