Reaktiivne artriit (Reactive arthritis)

Reaktiivne artriit on steriilne (mitteseptiline) artriit, mis tekib reageerimena organismis asuvale infektsioonile, kuid kus infektsioonipõhjustajat (bakterit, viirust) liigesepiirkonnast ei leita. Tüüpiliselt põhjustab seda immuunsüsteemi üleaktiveerumine: pärast seedekanalas (nt Salmonella, Campylobacter, Shigella) või kuseteedes (nt Chlamydia trachomatis) esinenud infektsiooni jätkab immuunsüsteem põletikulist reaktsiooni, mis suunatakse valesti liigestele, kõõlustele ja mõnikord ka nahale, silmadele või urogenitaaltraktile. See põhjustab valu, turse ja jäikust, mõjutades sagedamini suuri kandeliigeseid (nt põlvi, hüppe). Haigus võib olla äge ja isepiirduv, kuid osal patsientidel võib areneda krooniline vorm.

Reaktiivse artriidi põhiliseks põhjuseks on teatud infektsioonid, mis käivitavad immuunsüsteemi põletikulise reaktsiooni. See ei ole nakkav haigus ise, vaid organismi individuaalne reaktsioon. Peamised põhjustajad on: seedetrakti infektsioonid (nt Salmonella, Yersinia, Campylobacter, Shigella) ja urogenitaalsed infektsioonid (nt Chlamydia trachomatis). Haiguse tekkimist soodustavad geneetilised tegurid, eriti HLA-B27 antigeeni olemasolu organismis, mis oluliselt suurendab haigestumise riski. Mõningal määral võivad riski suurendada ka immuunpuudulikkus, suitsetamine ja korduvad infektsioonid. Haigust ei põhjusta liigeseid otseselt kahjustavad bakterid, vaid see on tulemus immuunvastuse 'väärastumisest'.

Reaktiivse artriidi diagnostika põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja spetsiifilistel testidel. Arst hindab sümptomite seost hiljutise infektsiooniga. Olulised diagnostilised meetodid on: veranalüüsid (põletikumärgid – CRP, ESR; HLA-B27 antigeeni test; infektsioonimärgid), uriini- ja roeanalüüsid urogenitaalse infektsiooni tuvastamiseks ning väljaheite uuringud seedetrakti infektsioonide jaoks. Kui on kahtlus muude artriitide (nt reumatoidartriit) osas, võidakse teha reumatoidfaktorit ja tsütokliinsete antikehade testi. Pildidiagnostika (röntgen, MRI või ultraheli) võib olla kasulik liigesekahjustuste hindamiseks ja teiste haiguste välistamiseks. Silmasümptomite korral on vajalik oftalmoloogi konsultatsioon.

Reaktiivse artriidi ravi eesmärk on leevendada valu, vähendada põletikku, säilitada liigeste liikuvust ja ravida põhjustavat infektsiooni. Ravi põhineb mitmel põhimõttel: alusravina kasutatakse mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID) valu ja põletiku kontrollimiseks. Kui põletik on tugev või ekstraartikulaarsed sümptomid märkimisväärsed, võidakse kasutada kortikosteroide (tablettidena, süstidena või otse liigessesse). Krooniliste või raske kuluga juhtudel rakendatakse pikaajalist alusravi, mis hõlmab põletikuvastaseid ravimeid nüüdisaegsete sihtmärkravimitega, näiteks sulfasalaasiin või metotreksaat. Hädavajalik on infektsiooni ravi antibiootikumidega vastavalt tuvastatud bakterile (nt doksütsükliin klamüdia korral). Oluline on ka mittefarmakoloogiline ravi: füüsioteraapia ja individuaalsed harjutused liigeste liikuvuse säilitamiseks ning tugevuse taastamiseks. Soovitatav on vältida liigese koormamist ja säilitada normaalne kehakaal.

Arstiga kontsulteerimine on hädavajalik järgmistel juhtudel: kui pärast kõhukinnisuse, diarröa, kuseteede põletiku või silmapunetuse läbipõdemist tekivad uued liigesevalu, turse või jäikus, eriti kui need sümptomid esinevad mõne nädala jooksul peale infektsiooni. Eriti kiiresti tuleks teha arstile, kui esineb järsku tekkinud tugev liigesevalu, silma valuline punetavus või nägemishäired, kõrge palavik koos liigesevalu ja tursega või kui sümptomid pärsivad oluliselt igapäevast tegevust. Eriti tähelepanu tuleks pöörata patsientidele, kel on teadaolevalt HLA-B27 positiivsus. Õigeaegne konsultatsioon võimaldab kiiret diagnoosi, infektsiooni ravi ja põletikuliste protsesside kontrolli, vähendades oluliselt krooniliste tüsistuste riski.