Posttraumaatiline stressihäire
Kirjeldus
Posttraumaatiline stressihäire (PTSD) on tõsine vaimse tervise häire, mis võib areneda pärast eluohtlikku või psühholoogiliselt raputavat sündmust. See ei ole nõrkuse märk, vaid keha ja psüühika loomulik reaktsioon ekstreemsetele oludele. Õigeaegne tunnistamine ja ravi aitavad oluliselt leevendada sümptomeid ja taastada elukvaliteeti.
Posttraumaatiline stressihäire on ärevushäire, mis areneb mõne inimese puhul pärast vägivaldset, eluohtlikku või muidu erakordselt stressirohket kogemust. Trauma võib olla otsene (nt sõjateenistus, rünnak, õnnetus) või kaudne (nt tunnistaja olla). Häire põhimehhanism seisneb selles, et aju 'külmutab' traumameenutused ja ei töötle neid korrektselt. Selle tulemusena püsivad elavad mälestused, unenäod ja hirmureaktsioonid, kuigi oht on ammugi möödas. Peamised kannatavad struktuurid on ajupiirkonnad, mis vastutavad hirmu, mälu ja emotsioonide regulatsiooni eest (nt amügdala, hüpökampus).
- Elavad, piinavad ülestähendused traumast (flashback'id)
- Korduvad, segavad unenäod
- Tugev emotsionaalne või füüsiline reaktsioon traumale viitavatele näpunäidetele
- Tegevuste, kohtade, inimeste või vestluste vältimine, mis mälestusi äratavad
- Trauma üksikasjade meenutamise võimetus
- Emotsionaalne nummutus, tundetus (numbness)
- Püsivad negatiivsed uskumused enda või maailma kohta
- Püsiv hirm, viha, süütunne või häbi
- Huvist ja tegevustest eemaldumine
- Isoleerituse ja üksindustunne
- Irritatsioon, vihahoogud või agressiivne käitumine
- Irimeelne, riskantne käitumine
- Liigne valvsus (hypervigilance)
- Üllatusi hirmutav reaktsioon (startle response)
- Koncentreerumisraskused
- Unehäired
Põhipõhjus on üks või mitu psühholoogilist traumaatilist sündmust. Kuid mitte igaüks, kes kogeb traumad, arendab PTSD-d. Risk suureneb järgmiste tegurite korral:
- Trauma iseloom ja intensiivsus: pikemaajaline, korduv või eriti julm trauma (nt sõda, pikaajaline kuritarvitamine).
- Isiklik anamnees: Varasemad vaimsed häired, eriti ärevus või depressioon.
- Geneetika ja bioloogia: Pärilik kalduvus ärevushäiretele või hirmureaktsioonidele.
- Puudulikud toimetulekumehhanismid: Piiratud tugisüsteem või ressursid traumaga toimetulekuks.
- Neurokeemia: Ajus toimuva keemilise tasakaalu häired (nt stressihormoonide tasemed).
- Sotsiaalmajanduslikud tegurid: Pärast traumad puuduv sotsiaalne tugi või täiendavad eluraskused.
PTSD diagnoosi seab psühhiaater või kliiniline psühholoog põhjaliku kliinilise intervjuu alusel. Diagnoos nõuab, et ülalkirjeldatud sümptomid kestaksid üle kuu aja ja põhjustaksid olulist kannatamist või toimivushäiret igapäevaelus. Kasutatakse spetsiaalseid struktureeritud küsitlusi ja skaalasid, nagu:
- PTSD kontrollnimekiri (PCL-5)
- Kliiniline intervjuu PTSD kohta (CAPS-5)
Arst välistab esmalt teised võimalikud põhjused sümptomitele (nt ajuorganilised kahjustused, teised vaimsed häired) ning hindab patsiendi üldist terviseseisundit.
Ravi on enamasti kombineeritud ja individuaalselt kohandatud. Edukaimad on psühhoterapeutilised meetodid, mõnel juhul koos ravimitega.
- Psühhoteraapia: Kuldlstandardiks peetakse traumafokuseeritud kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (TF-CBT) ja silmaliigutusliku desensitiseerimise ja reprosesseerimise teraapiat (EMDR). Need meetodid aitavad turvalises keskkonnas traumamälestustega töötada ja need ümber struktureerida.
- Ravimid: Eriti serotoninergilised antidepressandid (SSRI/SNRI) võivad leevendada sümptomeid nagu ärevus, meeleolu langus ja pealetungivad mõtted. Mõnikord kasutatakse lühiajaliselt une parandamiseks või ärrituvuse vähendamiseks ka teisi ravimeid.
- Toetavad meetodid: Eneseregulatsiooni oskused (nt hingamisharjutused, mindfulness), tervislik eluviis (regulaarne uni, toitumine, füüsiline aktiivsus) ja tugigruppide osalemine on olulised abivahendid taastumise protsessis.
Ole eriti tähelepanelik järgmiste 'punaste lipukeste' suhtes. Otsi professionaalset abi, kui:
- Traumajärgsed häirivad mälestused, unenäod või tunded püsivad üle kuu aja.
- Sümptomid segavad oluliselt sinu töö-, õpingute- või peresuhetega.
- Sul on raskusi tundega toimetulekuga, oled emotsionaalselt numbestunud või tundud olevat pidevalt 'serval'.
- Tunned, et sa ei suuda oma mõtteid või käitumist kontrollida.
- Tekivad enesetapurikked mõtted või kavad. See on erakorraline meditsiiniline olukord, mis nõuab kohest sekkumist (helista kriisiabi numbrile 112 või pöördu lähimasse psühhiaatriakliinikusse).
Ära oota, kuni olukord muutub talumatult halvaks. Varajane sekkumine on tihti kõige tõhusam.