Perifeerne neuropaatia

Perifeerne neuropaatia on perifeerse närvisüsteemi kahjustuse või talitlushäire üldnimetus. Meie perifeersed närvid moodustavad ulatusliku võrgustiku, mis ühendab aju ja seljaaju (kesknärvisüsteem) nagu käte, jalgade, nahaga ning siseelunditega. Need närvid edastavad sensoorset infot (näiteks valu, kuumust) keskustesse ja motiveerivaid signaale (näiteks lihaste kokkutõmbeid) keskustest kehapiirkondadesse.

Kui need närvid kahjustuvad, katkeb see side. Kahjustus võib olla fokaalne (üksik närv), multifokaalne (mitu üksikut närvi) või polüneuropaatiline (paljud närvid sümmeetriliselt mõlemal pool keha). Kõige sagedamini mõjutab see esmalt pikemaid närve, mistõttu sümptomid algavad sageli jalgadest ja kätest. Kahjustus võib puudutada motoorset närvikiudu (põhjustab nõrkust), sensoorset kiudu (põhjustab valu, tuimust) või autonoomset kiudu (mõjutab seedimist, südame tööd jne).

Perifeerse neuropaatia põhjus võib olla üksik või mitmest tegurist tulenev. Enamik juhtumeid on seotud ühega järgnevatest peamistest põhjustest:

Süsteemsed haigused:

• Diabeet (diabeetiline neuropaatia): Kõige levinum põhjus. Püsivad kõrged vereglükoosi tasemed kahjustavad närvikiuid.
• Autoimmunnhaigused: Nagu revmatoidartriit, süsteemne erütematoosne luupus, Sjögreni sündroom, mis põhjustavad põletikulist reaktsiooni närvide vastu.
• Rasketes vitamiinipuudustes: Eriti B-vitamiinide (B1, B6, B12) ja E-vitamiini puudus.
• Maksahaigused ja neeruhaigused.
• Hüpotüreoos (kilpnäärme alatalitlus).

Muud põhjused:

• Alkoholism: Alkohol otseselt mürgitab närve ja põhjustab vitamiinipuudust.
• Mürgistused: Raske metallidega (plii, elavhõbe), keemiliste ainetega või mõnede ravimitega (näiteks mõned vähi kemoteraapia ravimid, teatud HIV-ravimid).
• Infektsioonid: Nagu süüfilis, Lyme'i tõbi, epsteini-Barri viirus, C-hepatiit ja HIV.
• Geneetilised haigused: Nagu Charcot-Marie-Toothi haigus.
• Füüsiline trauma või surve: Närvikahjustus vigastuse tagajärjel või korduva liikumise surve (näiteks sündroomi tunnel).
• Vähk ja vähiravimite kõrvaltoimed.
• Ea mõju: Närvide kahjustumise risk suureneb vananedes.

Perifeerse neuropaatia diagnoosi panemine nõuab põhjalikku lähenemist, sest põhjused on mitmekesised. Protsess algab üksikasjaliku anamneesi ja neuroloogilisest uuringust.

1. Anamnees ja neuroloogiline uuring: Arst küsib sümptomite kohta (algus, iseloom, levik), meditsiiniloo, ravimite, eluviisi ja peres esinevate haiguste kohta. Neuroloogilises uuringus testitakse refleks, lihaste jõudu, koordinatsiooni, tasakaalu ja tundlikkust (puute, valu, temperatuur, vibratsioon).

2. Vereanalüüs: Oluline põhjuse väljaselgitamiseks. Uuritakse vereglükoosi taset (diabeet), vitamiinide taset, kilpnäärme talitlust, maksa- ja neerufunktsiooni ning autoantikehasid.

3. Närvi juhtivuse uuring (NJU) ja elektromüograafia (EMG): Need on diagnostika kuldtalad. NJU mõõdab, kui kiiresti elektriline impulss liigub mööda närvi – aeglustunud juhtivus viitab kahjustusele. EMG hindab lihaste elektrilist aktiivset, mis aitab eristada närvikahjustust lihasprobleemidest.

4. Närvi ja nahabiopsia: Kasutatakse harvem, kui diagnoos jääb ebaselgeks. Närvi biopsiat võetakse tavaliselt säärelt, et uurida närvikiu struktuuri mikroskoobiga. Nahabiopsia aitab hinnata närviõnede tihedust.

5. Pilditehnilised uuringud: Magnetresonantstomograafia (MRI) või arvutitomograafia (CT) võivad olla vajalikud, et välistada selgroo või aju patoloogia, mis võib survestada närvivarreid.

Ravi eesmärk ei ole alati neuropaatia täielik paranemine, vaid aluseks oleva põhjuste ravimine, valu kontrollimine, sümptomite leevendamine ja sõltumatus igapäevaelus hoidmine.

1. Aluseks oleva põhjuse ravi: See on kõige olulisem.

• Diabeedi korral: range vereglükoosi kontroll dieedi, harjutuste ja ravimite abil.
• Autoimmunnhaiguste korral: immuunsüsteemi talitlust pärssivad ravimid (kortikosteroidid, muud immunosupressandid).
• Vitamiinipuuduse korral: asendusravi.
• Alkoholismi korral: alkoholi tarvitamise lõpetamine.

2. Valu leevendamine (valu neuropaatia): Neuropaatiline valu võib olla ravimikindel. Võimalikud valuravimid:

• Antidepressandid: Näiteks duloksetiin või amitriptüliin, mis muudavad aju valuületust.
• Krambivastased ravimid (antikonvulsandid): Näiteks gabapentin või pregabalain, mis stabiliseerivad ärritunud närve.
• Kohalikud ravimid: Lidokaiini plaastrid või kapsaitsiini kreem valu piirkonnale.
• Opioidid: Kasutatakse ainult rasketel, muude ravimitega mitte kontrollitavatel juhtudel, kuna risk sõltuvuseks on suur.

3. Füüsiline ravi ja eluviis:

• Füüsioteraapia: Tugevdab nõrkenud lihaseid, parandab tasakaalu ja koordinatsiooni, õpetab kõndimistehnikat, et vähendada kukkumisohtu.
• Hoiakuteava teraapia: Võib aidata hallata kroonilise valu psühholoogilisi külgi.
• Käte ja jalgade hoolitsus: Korrapärane jalgade kontroll (eriti diabeedi korral), mugavate, toetavate kingade kandmine vigastuste vältimiseks.
• Toitumine: Tasakaalustatud toitumine piisava vitamiinide ja mineraalide hulgaga.

4. Muud abivahendid: Ortopeedilised seadmed (näiteks jala tugistanged, käeköbid) või elektrilised stimulaatorid võivad olla kasulikud.

Oluline on konsulteerida arstiga igal juhul, kui teil tekib mõni järgmistest sümptomitest, eriti kui need levivad või halvenevad. Eriline kiireloomulisus ("punased lipud"):

• Äkiline või kiiresti arenev nõrkus jalustes või kätestes, mis takistab kõndimist või esemete tõstmist.
• Hingamisraskused või rinnusvalud, mis võivad viidata autonoomse närvisüsteemi kahjustusele.
• Järsk ja tugev valu, mis algab selja või kaela piirkonnast ja levib mööda keha.
• Kuse- või roojapidamisraskused.
• Pärast uue ravimi (eriti kemoteraapia või teiste neurotoksiliste ainete) võtmist esmakordsed neuropaatia sümptomid.

Isegi kui sümptomid tunduvad kerged (nt jalgade pidev kiplikus või kerge tuimus), on oluline need arsti kaemusse saada. Varajane diagnostika võimaldab tuvastada ja hakata ravima aluseks olevat haigust ning takistada närvikahjustuse edasist süvenemist.