Müokloniline epilepsia

Müokloniline epilepsia on epilepsia vorm, mida iseloomustavad lühikesed, äkilised lihaste kokkutõmbed (müoklonilised tõmblused). Need võivad esineda üksikult või koos teist tüüpi epilepsiahoogudega ning oluliselt mõjutada inimese igapäevaelu ja elukvaliteeti.

Kelle poole pöörduda?

Diagnoosimiseks ja raviks pöördutakse tavaliselt selle valdkonna spetsialistide poole:

Müokloniline epilepsia on krooniline neuroloogiline häire, mille puhul esinevad korduvad, välgunoolkiired lihaste tõmblused – müokloniad. Need on tahtmatud, lühiajalised (kestvusega millisekunditest sekunditeni) ja sümmeetrilised või asümmeetrilised lihaskontraktsioonid. Sageli on need seotud muud tüüpi epilepsiahoogudega, näiteks tonilis-kloniliste (krambi)hoogude või ärajäämishoogudega. Haigus võib algada väga erinevas eas, kuid üsna sageli debüütib see lapsepõlves või noorukieas. Müoklonilised tõmblused tulenevad ajukoore ebanormaalsest ärritatavusest ja häiretest inhibeerivat ja ergastavat süsteemi tasakaalus.

Peamised müoklonilised sümptomid
  • Äkilised, lühikesed lihaste tõmblused (näiteks käte, õlgade või jalgade järsud 'tõuked').
  • Tõmblused võivad olla üksikud või esineda lühikeste sagedaste seeriatena.
  • Liigutused võivad olla nii kerge kui ka väga intensiivsed, piirates täpsust (näiteks söömisel või kirjutamisel).
  • Sümptomeid võivad esile kutsuda välised tegurid nagu valgusvälgud, äkiline hääle- või taktiilstimulatsioon.
Muud võimalikud kaasnevad sümptomid
  • Teist tüüpi epilepsiahoogud (nt tonilis-klonilised krambid, ärajäämishoogud).
  • Väsimus, segasus või peavalu pärast hoogu.
  • Raskused kontsentratsiooniga või mäluga seoses sagedaste tõmblustega.
  • Uneprobleemid või tõmbluste sagedamem esinemine ärkamise ajal.

Müoklonilise epilepsia täpne põhjus ei ole alati teada, kuid see on seotud ajus toimuvate keemiliste protsesside tasakaalutusega. Peamised põhjused ja riskitegurid hõlmavad: geneetilisi tegureid (perekonnas esinev epilepsia), metaboolsed või mitokondriaalsed häired, ajukahjustused (nagu haigus, trauma või haigestumine), mõned infektsioonid ning mõned ained või ravimid. Haigus võib esineda ka sündmusena (näiteks Draveti sündroom või Juveniilne müokloniline epilepsia). Riskiteguritena peetakse silmas noort vanust (10–20 eluaastat), perekonnalugu ja teatud ärritavate tegurite (nt valgusvälgud, alkohol) käepärasust.

Müoklonilise epilepsia diagnoosimiseks viib neuroloog läbi põhjaliku anamneesi (haigusloo) ja neuroloogilise uuringu. Oluline on kirjeldada tõmbluste iseloomu, sagedust ja päritolu. Kõige olulisem abiuuring on elektroentsefalograafia (EEG), mis registreerib ajutegevust ja võib tuvastada iseloomulikke mustreid (näiteks hüppsageduslikke lainete paroosse). Vajadusel tehakse ka kõrglahenduslik magnetresonantstomograafia (MRT), et välistada struktuurseid ajuahukaid või muid põhjusi. Lisaks võidakse soovitada vereteste (näiteks ainevahetuse või geneetiliste markerite jaoks) ja konsultatsioone teiste spetsialistidega.

Müoklonilise epilepsia ravi põhineb antiepileptiliste ravimite (AED) kasutamisel, mille eesmärk on hoogude sageduse ja tõsiduse vähendamine ning elukvaliteedi parandamine. Kõige tõhusamad ravimid selle vormi puhul on sageli valproaathape, levetiratsetaam, klonasepaam või topiraamaat. Ravim valitakse individuaalselt, arvestades patsiendi vanust, sümptomite raskusastet ja võimalikke kõrvaltoimeid. Mõnikord on vaja kombineerida mitut ravimit (kombinatsioonravi). Oluline on ka elustiili korrigeerimine: regulaarne une- ja toitumisharjumus, stressi minimeerimine, alkoholi ja teiste ärritavate ainete vältimine ning teadlikkus välisestest ärritajatest (nt vilkuv valgus). Raskematel juhtudel võidakse kaaluda neuroloogilist kirurgiat või stimulatsiooniterapiaid.

Arsti konsultatsioon on vajalik, kui teil või teie lähedasel ilmnevad äkilised, korduvad lihaste tõmblused, eriti kui need on sagedased, tugevnevad või segavad igapäevast tegevust. Kiire arstiabi (kutsu kiirabi) on vaja järgmistel olukordadel: kui epilepsiahoog (sealhulgas müokloniliste tõmbluste sari) kestab kauem kui 5 minutit (status epilepticus), kui inimesel on raskusi hingamisega või ta ei taastu täielikult hoogu järgselt, või kui esimest korda ilmneb tonilis-kloniline krambihoog. Samuti tuleks pöörduda arsti poole, kui olemasoleva haiguse sümptomid muutuvad sagedasemaks või raskemaks, või kui ravimid põhjustavad tõsiseid kõrvaltoimeid.


Seotud uuringud: Müokloniline epilepsia

Allpool on uuringud, mille tulemus selle haiguse korral erineb sageli normist. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on muutus iseloomulik.

Uuringute väärtused tõusevad

2
Selle haiguse korral on nende uuringute tulemus tavaliselt normist kõrgem

Uuringute väärtused langevad

1
Selle haiguse korral on nende uuringute tulemus tavaliselt normist madalam

Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.

Arutelu

Jagage oma kogemust selle haiguse kohta: kuidas te seda märkasite, kuidas kulges diagnostika ja ravi. Teie lugu võib teisi aidata.

Kommentaare veel pole. Olge esimene!