Lumbaalne diskushernia

Lumbaalne diskushernia on seisund, mille puhul selgroo alumises ehk lumbaalses osas asuva nimmeketi (diskuse) väliskesta (anulus fibrosus) nõrgenemisel või rebendil siseosa (nucleus pulposus) välja surub. See väljasuruv mass võib tekitada survet seljaaju või, veel sagedamini, seljaaju närvijuurtele, mis lahkub selgrookanališt. Peamised mõjutatud ketad asuvad L4-L5 ja L5-S1 lüliühenduste juures. Surve närvile põhjustab valu, tundetust ja nõrkust selle närvi poolt innerveeritavas piirkonnas, mis enamasti on kägar, reis või jalg.

Diskushernia ei teki ühe põhjuse tõttu, vaid on tulemus aeglasest degeneratiivsest muutusest koos äkilise pingutusega. Peamised riskitegurid on:

• Vanus ja degeneratsioon: Ketaste elastsus väheneb 30. eluaastast alates, muutes need hapraks.
• Trauma või ülekoormus: Keeruline tõstmine, järsk pööramine või langus võivad esile kutsuda herniat.
• Istuv eluviis: Pikaajaline istumine suurendab lumbaalpiirkonna koormust.
• Ülekaal: Suurendab survet selgroo alaosale.
• Geneetika: Mõnel perel on kalduvus ketaste nõrgenemisele.
• Töö: Füsiliselt raske töö, mis hõlmab tõstmist, keerutamist või pikka seismist.
• Tubakasuitsetamine: Vähendab hapniku varustust ketastele, kiirendades nende lagunemist.

Diagnoosi paneb neuroloog või ortopeed, lähtudes põhjalikust anamneesist ja uuringutest.

1. Füüsiline ja neuroloogiline uuring: Arst hindab selja liikuvust, valu kohta, testib lihasjõudu, reflekse ja tunnetust jalgades (nt Lasegue'i test ishiase tuvastamiseks).

2. Piltdiagnostika:

• Magnetresonantstomograafia (MRI): Kuldsedandard. Näitab täpselt ketta seisundit, hernia suurust ja asukohta ning survet närvistruktuuridele.
• Arvutitomograafia (CT): Kasutatakse, kui MRI on vastunäidustatud. Näitab luustikku detailsemalt.
• Röntgen: Ei näita pehmekoelisi muutusi, kuid aitab välistada muid põhjusi nagu luumurd või spondüloos.

3. Elektromüograafia (EMG): Hindab närvijuhtivust ja aitab tuvastada, millist närvi hernia mõjutab, eriti kui sümptomid on mitmetähenduslikud.

Enamik (umbes 90%) diskushernia juhtudest ravitakse edukalt konservatiivselt ilma kirurgiata.

1. Konservatiivne ravi (esmane ravi):

• Valuvaigistid ja põletikuvastased ravimid: Paratsetamool, ibuprofeen või arsti poolt määratud tugevamad ravimid lühiajaliselt.
• Füsioteraapia: Tuuma- ehk kõht-, selja- ja puusalihaste tugevdamine, õige kehahoiu õpetamine, venitusharjutused. Kiropraktika võib olla kasulik, kuid ainult pärast põhjalikku diagnostikat.
• Elustiilimuutused: Kaalu alandamine, õige tõstmistehnika, regulaarne liikumine (ujumine, kõndimine), ergonoomilise töökoha loomine.
• Epiduraalne kortikosteroidi süst: Valu põletikku põhjustanud piirkonda, et vähendada turse ja valu raske ishiase korral.

2. Kirurgiline ravi: Kaalutakse, kui konservatiivne ravi 6-12 nädalat ei aitavad või on olemas hädaolukorra sümptomid (nagu kausa ekviina sündroom).

• Mikrodiskektomia: Kuldne standard. Väikese lõike kaudu eemaldatakse mikroskoopi abil herniatud kettajagu, vabastades survet närvilt. Taastumine on kiire.
• Endoskoopiline operatsioon: Veelgi vähem invasiivne meetod.
• Kettaasendus või lüliühendus (fusioon): Harvemini, korduvate herniate või ebastabiilsuse korral.

Pöörduge arsti poole kohe, kui:

• Valu seljas või jalgades on tugev ja ei leevene 1-2 nädala jooksul isepõletikuvastaste ravimite ja puhkuse korral.
• Teil on märke kausa ekviina sündroomist: järsk nõrgenemine mõlemas jalas, raskused urineerimise või söökimisega (inkontinents), tundetus suguelundite ja istmiku piirkonnas. See on meditsiiniline erakorraline olukord – helistage kiirabisse või sõitke otse haigla erakorralisse osakonda.
• Jalal tekib märgatav nõrkus (näiteks jalg "loitub" kõndides või te ei suuda varvast üles tõsta).
• Valu on kaasas palaviku, väsimuse või ootamatu kaalulangusega, mis võib viidata infektsioonile või teisele tõsisele haigusele.
• Valu pärast traumat (näiteks langus või autoõnnetus).

Ärge oodake, kuni sümptomid halvenevad. Varane sekkumine vähendab püsikahjude riski.