Lõhestik (Spondülolüüs)
Kirjeldus
Lõhestik on selgroo lüli defekt, mille korral tekib pragu või murenemine lüli osade vahel, tavaliselt alaselja viies lüli (L5). See on üks levinumaid põhjuseid noortel sportlastel esinevale alaseljavalule. Õigeaegne tuvastamine ja korrektne ravi on väga olulised, et vältida seisundi halvenemist ja tüsistusi nagu spondülolistees.
Lõhestik (meditsiinilises terminoloogias ka spondülolüüs) on selgroo lüli struktuurne defekt, mille korral tekib väike pragu või murenemine lüli nn pars interarticularis'i piirkonnas – see on kitsas luukõhr, mis ühendab lüli ülemist ja alumist liigepinda. See pragu tekitab lüli ebastabiilsust ja võib lõpuks viia väsimusmurduni. Enamasti esineb see L5 lüli piirkonnas (umbes 85-95% juhtudest), kuna see kandab suurimat koormust selgroo painutamisel ja sirutamisel. Lõhestik võib olla ühe- või kahepoolne. Kuigi seisund võib olla sümptomiteta, on see tihe põhjus kroonilisel alaseljavalul, eriti lastel ja noorukitel, kes tegelevad aktiivselt sportlike tegevustega.
- Alaselja määratlemata, nüri või terav valu, mis halveneb selgroo sirutamisel või tagurpidi painutamisel (hüperekstensioon).
- Valu, mis kiirgub (annab tunda) puusadesse või reite tahaosa. Erinevalt soonikupõletikust ei kiirgu valu tavaliselt alla põlve.
- Selja- ja puusapiirkonna jäikus, eriti pärast puhkust või hommikul ärgates.
- Valu suurenenud füüsilise aktiivsuse ajal, mis leeveneb puhkamisel.
- Lihaste pingetus või krambid selja- ja puusapiirkonnas.
- Raskused pikaajalisel seismisel, istumisel või liigutustes, mis koormavad selga (nt raskuste tõstmine).
- Kui lõhestik areneb spondülolisteessiks (lüli libisemiseks), võivad tekkida neurologilised sümptomid: jalganõrkus, tunnetuse häired (numbus, kihelmine) jalgades, harvem uriini- või väljaheiteprobleemid.
- Lapse puhul võib täheldada muutust kõnnakus (nn kikkersamm) või keha asendi moonutamist valu leevendamiseks.
Lõhestiku peamine põhjus on korduv mehaaniline stress ja ülekoormus selgroo pars interarticularis'i piirkonnale. See võib põhjustada väikeste pragude teket, mis aja jooksul ühinevad ja moodustavad täieliku murru (väsimusmurd). Olulised riskitegurid on:
- Korduvad hüperekstensiooniliigutused: Sportlikud tegevused nagu võimlemine, ujumine (liblikujumine), ameerika jalgpall, raskustõstmine, tennis, võrkpall ja kergejõustik (näiteks takistusjooks).
- Geneetiline eelsoodumus: Mõned inimesed on sündinud lüli nõrgema struktuuriga pars interarticularis'e piirkonnas.
- Kasvukiirus: Lõhestik kujuneb sageli just noorukieas (10-15 aastat), kui luu kasvab kiiresti ja võib olla vastuvõtlikum koormusele.
- Sugupool: Poisid on tunduvalt sagedamini mõjutatud kui tüdrukud.
- Selgroo anomaaliad: Kaasasündinud või arengulised muutused selgroo kujus võivad suurendada koormust teatud lülidele.
Lõhestiku kahtlus tekib tavaliselt anamneesi ja füüsikalise uuringu põhjal, eriti noortel sportlastel alaseljavalu korral. Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid visualiseerimismeetodeid:
- Röntgenuuuring (radiograafia): Esmane meetod, mida tehakse sageli mitmest asendist (sh kaldasendist), et visualiseerida pragu lüli osades. Kuid varases staadiumis võib see olla nähtamatu.
- Arvutomograafia (CT): Annab täpseid detaile luustruktuurist ja on kuldstandard pragu avastamiseks ning selle iseloomustamiseks.
- Magnetresonantstomograafia (MRT): Parim meetod hinnata pehmete kudede, sealhulgas ketta, sidemete ja närvijuurte seisundit. Samuti näitab see luuödeemasid, mis viitavad aktiivsele murenemisele.
- Luuskeletrigaafia: Kasutatakse harvem. Radioaktiivse aine sissejuhul võib näidata aktiivset põletikku või paranemist pragu piirkonnas, eriti varajases staadiumis.
Lõhestiku ravi eesmärk on leevendada valu, soodustada pragu paranemist ja võimaldada naasmist igapäevategevustele. Enamik juhte (üle 90%) ravib edukalt konservatiivselt ilma kirurgiata.
Konservatiivne ravi:
- Aktiivne puhkus: Vähendada või lõpetada tegevused, mis põhjustavad valu (hüperekstensioon) 3-6 kuuks. Täielik voodirežiim ei ole soovitatav.
- Füüsioteraapia: Keskendub kõhu- ja seljalihaste tugevdamisele, tuharaliigese ja reielihaste venitamisele ning õigele kehahoiule. Tugev tuumik stabiliseerib selgroogu.
- Valu- ja põletikuvastased ravimid: Paratsetamool või mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen) lühiajaliseks valu leevendamiseks.
- Toevõru või korsett: Mõnel juhul võib lühiajaliselt kasutada jäika või pooljäika seljakorsetti, et piirata liikumist ja aidata paranemisprotsessil.
Kirurgiline ravi: Kaalutakse ainult siis, kui intensiivne konservatiivne ravi (vähemalt 6 kuud) ei ole andnud tulemust, valu on ületamatu või on tekkinud spondülolistees koos neuroloogiliste sümptomitega. Levinuim protseduur on spondülodees, mille käigus liigutatud lüli fikseeritakse naaberlülide külge luutükkide ja/või metallist konstruktsioonidega.
Konsulteeri arstiga (perearst, ortopeed või neuroloog) järgmistel juhtudel:
- Alaseljavalu püsib üle 2-3 nädala, eriti pärast füüsilist koormust.
- Valu on järsku tekkiv ja tugev.
- Valu levib (annab tunda) reitele või jalgadesse.
- Ilmnevad märgid jalgade nõrkusest, raskustest kõndimisel, numbusest või kihelmist.
- Tekivad uriini- või väljaheitekontrolli probleemid (inkontinents).
- Laps või nooruk, kes tegeleb aktiivselt sportlike tegevustega, kurdab korduvat seljavalu.
Need sümptomid ei pruugi tähendada just lõhestikku, kuid nõuavad arstlikku hinnangut, et välistada muid tõsiseid selgroohäireid.