Külgmise sideme vigastus
Kirjeldus
Külgmise sideme vigastus on üks levinumaid põlve kõrvalpaelte kahjustusi, mis tekib tavaliselt sportlikegevuse või õnnetuse tagajärjel. See kahjustus põhjustab olulist valu ja võib põlve funktsiooni oluliselt kahjustada, mistõttu õigeaegne arstlik konsultatsioon on väga oluline.
Külgmine side (ligamentum collaterale laterale) on tugev sidekude, mis asub põlve välisküljel ja ühendab reieluu (femur) sääriluuga (tibia). Selle peamine ülesanne on stabiliseerida põlve liigest, takistades liigset põlve liikumist sissepoole (varusliikumist). Vigastus tekib siis, kui see side venib või rebestub üle oma normaalse elastsuse, tavaliselt põlve välimisele küljele suunatud jõu tõttu. See võib olla osaline venitus, rebestus või täielik purunemine.
- Äkiline, terav valu põlve välisküljel vigastuse hetkel.
- Põlve väliskülje kohal olev turse ja sinimustad, mis võivad tekkida mõne tunni jooksul.
- Valu põlve külje kohal, mis suureneb põlve liigutamisel või sellele toetumisel.
- Põlve ebastabiilsuse või 'andmise' tunne, eriti kõndides või pööramisel.
- Liigeses kohmakustunde tunne.
- Liigese piirkonnaline ülitundlikkus puudutamisel.
- Liigese liikuvuse piiramine turse ja valu tõttu.
- Heli või praginamistunne vigastuse hetkel (täieliku rebestuse korral).
Külgmise sideme vigastus on peaaegu alati akuutne trauma tulemus. Peamised põhjused on:
- Otsene löök põlve siseküljele: Näiteks jalgpallis, korvpallis või võitluskunstides, kus löök paneb põlve liikuma väljapoole, venitades külgmist sidet.
- Mittesobiv maandumine: Maandumine ühel jalal, eriti kui põlv on väändes, võib põhjustada liigset pingutust külgmisel sidemel.
- Äkilised pöörlemisliigutused: Põlve väline pöörlemine sääriluuga võrreldes (näiteks suusatamisel või tennisel).
Riski suurendavad tegurid hõlmavad eelnevaid põlvevigastusi, nõrku põlve stabiliseerivaid lihaseid, teatud spordialade (nagu jalgpall, korvpall, suusatamine) harjutamist ja sobimatut varustust.
Külgmise sideme vigastuse diagnostika algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Arst hindab valu asukohta, turse ulatust ja põlve stabiilsust spetsiaalsete testidega, nagu varusstress-test, mis hindab külgmise sideme terviklikkust. Et välistada luumurde või muude sidemete kahjustusi, võidakse kasutada pildistavaid meetodeid:
- Röntgenuuring: Välistab luu purunemise.
- Magnetresonantstomograafia (MRI): See on kuldstandard sidemete, kõhrude ja pehmkoe vigastuste visualiseerimiseks. MRI näitab selgelt sideme ulatust ja terviklikkust.
- Ultraheliuuring: Võib olla kasulik sidemete struktuuri hindamiseks dünaamilises asendis.
Ravi sõltub vigastuse raskusastmest (I astme venitus kuni III astme täielik purunemine).
- Konservatiivne ravi (I-II astme vigastused): Hõlmab puhkamist, jäätumist (led), kompressiooni (sidumist) ja põlve kõrget asendit (RICE-protokoll). Valu leevendamiseks võidakse manustada mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-d). Oluline on varajane algatamine füsioteraapiast, mis keskendub liigutuste ulatuse taastamisele, lihaste tugevdamisele ja tasakaalu treeningule.
- Kirurgiline ravi (III astme vigastused või koos teiste struktuuride kahjustusega): Täieliku rebestuse korral võib olla vajalik sideme rekonstrueerimine või taassidumine. Pärast operatsiooni järgneb põhjalik rehabilitatsiooniprogramm.
Pöörduge arsti juurde kohe, kui pärast põlvetraumat esineb mõni järgmistest sümptomitest:
- Tugev valu, mis takib normaalset kõndimist või koormuse kandmist vigastatud jalal.
- Märgatav turse, mis tekib kiiresti (paari tunni jooksul).
- Selge ebastabiilsuse või 'andmise' tunne põlves.
- Võimatlus põlve täielikult sirutada või painutada.
- Heli (näiteks laksatus) vigastuse hetkel, millele järgneb tugev valu ja funktsioonikadu.
Ärge viivitage, kuna õigeaegne diagnostika ja ravi aitavad vältida pikaajalisi tüsistusi, nagu krooniline ebastabiilsus või artroos.