Kopsutuberkuloos

Kopsutuberkuloos (ladina keeles Tuberculosis) on krooniline nakkushaigus, mida põhjustab tuberkuloosivakk (Mycobacterium tuberculosis). Bakter võib nakatada mitmeid elundeid, kuid kõige sagedamini paikneb see kopsudes. Bakter paljuneb aeglaselt ja põhjustab kudedes iseloomulikke granuloomatõppe (tuberkuloome). Haigus võib olla latentne (peitnakkus), kus patsient ei ole nakkusohtlik ega tunne sümptomeid, või aktiivne, mis avaldub selgelt tuvastatavate terviseprobleemidena. Aktiivse vormi korral bakterid hävitavad kopsukude, tekitades õõnsusi (kavernid), mis halvendavad hingamisfunktsiooni ja muudavad patsiendi teistele nakkusohtlikuks.

Tuberkuloosi põhjustaja on Mycobacterium tuberculosis, mis levib õhku tilgakesi kaaslaste teel (köhates, aevastades, rääkides). Põhilised riskitegurid haiguse tekkimiseks ja latentse vormi aktiveerumiseks on: nõrgenenud immuunsüsteem (nt HIV-nakkus, diabeet, vähiravid, kortikosteroidide pikaajaline kasutamine); tihe kontakt aktiivset tuberkuloosi põdevate inimestega; ebasoodsad elutingimused (ülerahvastus, halb ventilatsioon); alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine; toitumuspuudulikkus; ning vanus – väikelapsed ja eakad on tundlikumad. Tähtis on mõista, et mitte iga nakatumine ei põhjusta aktiivset haigust – paljud inimesed jäävad latentse kandjani.

Tuberkuloosi diagnostika põhineb mituel meetoditel. Algselt tehakse anamneesi võtmine ja füüsiline uuring. Olulisimad laboratoorseid ja instrumentaalsed meetodid on: 1) Mantoux tuberkuliininahtekatsetus või interferon-gamma vabastamise test (IGRA) verest, mis näitab nakatumist bakteriga. 2) Kopsude röntgenuuring või arvutitomograafia (KT), mis võimaldab tuvastada kopsudes iseloomulikke muutusi (infiltratsioon, õõnsused). 3) Mikrobioloogiline kinnitus: köhikrohvi (sputumi) mikroskoopiline uurimine bakterite leidmiseks (tsükkelvärvitus) ja bakterikultuur, mis tuvastab bakterite olemasolu ja nende tundlikkuse ravimite suhtes. Mõnel juhul võidakse teha bronhoskoopia koos biopsiaga.

Aktiivse tuberkuloosi ravi on pikk (vähemalt 6 kuud) ja nõuab eriti kohusetundlikku ravimite regulaarset tarvitamist, et vältida resistentsuse teket. Tavaliselt kasutatakse mitme ravimi kombinatsiooni. Standardne esmane raviskeem (DOTS – otsese jälgimisega ravi) sisaldab isoniatsiidi, rifampitsiini, pürasinamiidi ja etambutooli 2 kuud, millele järgneb 4 kuud isoniatsiidi ja rifampitsiiniga ravi. Oluline on kogu kuur lõpuni läbi viia, isegi kui sümptomid on kadunud. Resistentsete vormide (MDR-TB, XDR-TB) korral kasutatakse teisi, sageli toksilisemaid ravimeid ja ravi võib kesta kuni 2 aastat. Lisaks farmakoterapiale on oluline toitlustuse parandamine, piisav puhkus ja sotsiaalne tugi. Lähedaste profülaktiline uurimine ja vajadusel profülaktiline ravi on samuti oluline.

Arsti juurde tuleks pöörduda kohe, kui esineb üks järgmistest märkidest: köha, mis kestab 3 nädalat või kauem; köhimisega kaasnev veri või verijooned krohvis; selletaoline kaalulangus, palavik ja öine higistamine, mis ei lähe üle; rindkere pidev valu. Eriti kiireloomuline on pöörduda, kui oled olnud lähedases kontaktis teadaoleva tuberkuloosihaigega. Samuti tuleks arstiga nõu pidada, kui plaanitakse rasedust või reisida piirkondadesse, kus tuberkuloos on sage, ning kui on teada HIV-positiivne staatus või muud immuunsüsteemi nõrgendavad tegurid. Varajane pöördumine väldib tõsiseid tüsistusi ja takistab haiguse edasikandumist teistele.