Konjunktiviit
Kirjeldus
Konjunktiviit ehk sidekestapõletik on üks levinumaid silmahaigusi, mis põhjustab silmade punetust, sügelust ja ebamugavust. See võib olla põhjustatud nakkusest, allergiast või ärritavate ainete mõjust ning kuigi enamikul juhtudel see ohtlik ei ole, vajab õiget diagnostikat ja ravi, et vältida tüsistusi ja levikut.
Konjunktiviit on silma sidekesta – õhukese, läbipaistva kile, mis katab silmamuna valget osa ja sisemist laugude pinda – põletik. Põletikuline protsess põhjustab veresoonte laienemise, mis annab silmadele iseloomuliku punaka värvi. Haigus võib olla nakkav (nt bakteriaalse või viirusliku päritoluga) või mittelnakkav (nagu allergiline või ärritatud konjunktiviit).
- Silmade punetus (eriti valgel osal)
- Sügelus või põletikuline tunne silmades
- Pisarate või limase/või erite eritumine (võib kokku kleepuda, eriti hommikuti)
- Tunne, nagu oleks silmas liivateri või muud võõrkeha
- Silmade turse ja ärritus
- Valguse kartus (valgusundlus)
- Unejäägi kogunemine silmanurkadesse või ripsmetele
- Nägemise hägustumine (tavaliselt ajutine, mis paraneb pisaratega või erite eemaldamisel)
- Koopaelundite kaasnev ärritus või nohu (eriti allergilisel puhul)
Konjunktiviidi peamised põhjused jagunevad kolme kategooriasse: nakkus, allergia ja ärritus. Viiruslik konjunktiviit (nt adenoviirus) on kõige levinum ja väga nakkav, levides pisarate või nõrga erite kaudu. Bakteriaalne konjunktiviit (nt stafülokoki või streptokoki põhjustatud) põhjustab sageli kollakat või rohelist rohkemat eritet. Allergiline konjunktiviit tekib allergeni (tolm, loomaniidud, õietolm) vastuseks ning on seotud ka teiste allergiliste sümptomitega. Ärritus võib olla põhjustatud suitsust, ujutusilmade kemikaalidest, välisõhu saasteainetest või füüsilistest faktoritest. Riskiteguriteks on nakkushaigega kontakteerumine, allergiate ajalugu, kontaktläätsede kandmine ning keskkonnategurid.
Konjunktiviidi diagnoosimine algab tavaliselt põhjaliku anamneesi ja silmade visuaalse vaatlusega. Arst hindab sümptomeid, nende kestust ja võimalikke põhjuseid. Kui kahtlustatakse bakteriaalset nakatumist, võib võtta erite proovi (või silma pinnakrapi), mida saadetakse laboratoorseks analüüsiks, et tuvastada täpne bakter ja määrata tundlik antibiootikum. Allergilise konjunktiviidi korral võib olla vajalik allergiatest. Harvemini, kui kahtlustatakse raskemat põhjust või kui ravi ei mõju, võib arst suunata silmaarsti (oftalmoloogi) juurde täiendavateks uuringuteks.
Ravi sõltub täielikult konjunktiviidi põhjusest. Bakteriaalse konjunktiviidi korral määratakse antibiootikumseid silmatilgusi või masti. Viiruslik konjunktiviit ei vaja spetsiifilist viirusvastast ravi – sümptomid lahenevad ise 1-2 nädala jooksul, kuid sümptomaatiline ravi (nt kunstlikud pisarad, jahedad kompressid) võib leevendada ebamugavust. Allergilise konjunktiviidi korral kasutatakse antihistamiinseid, põletikuvastaseid või mastotsüütide stabilisaatorite silmatilgusi, samuti võimalusel allergenide vältimist. Ärritatud konjunktiviidi puhul on oluline ärritaja eemaldamine ja silmade niisutamine kunstlike pisaratega. Oluline on hoida higi ja hügieen, et vältida nakkuse levikut või halvenemist.
Tavaliselt kerge konjunktiviidi saab ise jälgida, kuid on olulised punased lipud, mis nõuavad kohest arsti konsultatsiooni. Pöörduge arsti poole, kui esineb: tugev valu silmas või peavalus; järsk nägemise halvenemine või hägustumine, mis ei parane pisarate eemaldamisel; erakordselt tundlik reaktsioon valgusele (valgusundlus); intensiivne punetus või turse, mis muudab silma lahti avamise raskeks; kestev või halvenev eritumine; kahtlus, et silma on sattunud kemikaal või võõrkeha. Samuti tuleks konsulteerida, kui sümptomid ei parane 3-4 päeva jooksul iseravi korral või kui olete kontaktläätsede kandja – lääntse tuleks koheselt kasutamise lõpetada.