Kondrosarkoom

Kondrosarkoom on pahaloomuline (vähkkasvaja) luukasvaja, mis areneb spetsiaalsetest kõhrerakkuist (kondrotsüütidest). See kuulub sarkoomide rühma, mis on peamiselt sidekoest pärinevad kasvajad. Kondrosarkoom võib tekkida normaalses kõhres (nt liigesed, roided) või eelnevalt olemasolevates healoomulistes kõhrekasvajates. Kasvaja iseloom võib olla väga erinev: mõned kasvavad aeglaselt ja kohalikult, teised agressiivselt ning võivad levida teistesse organitesse, peamiselt kopsudesse. Haigus esineb kõige sagedamini keskealistel ja vanematel täiskasvanutel, kuid võib tekkida igas vanuses.

Kondrosarkoma täpset põhjust ei tunta, kuid on tuvastatud mitmeid tegureid, mis suurendavad haiguse tekkimise riski. Peamised neist hõlmavad:

• Geneetilised seisundid: Teatud pärilikud sündroomid nagu Ollieri tõbi (enhondromatoos) ja Maffucci sündroom seostatakse oluliselt suurenenud riskiga.
• Eelnev kiiritusravi: Kiiritusravi teiste vähkide puhkul võib harva põhjustada kondrosarkoomi kiiritatud piirkonnas aastate pärast.
• Healoomulised kõhrekasvajad: Harva võivad healoomulised kasvajad nagu kondroom või osteokondroom muutuda pahaloomulisteks.
• Vanus: Haiguse esinemissagedus suureneb vanusega, enim mõjutab 40–70-aastasi inimesi.
• Sugupool: Meestel esineb veidi sagedamini kui naistel.
• Krooniline luukahjustus või põletik: Pikaajaline luupõletik või korduvad traumat võivad olla seotud, kuid see on haruldane.

Kondrosarkoomi diagnoosimine nõuab mitmeetapilist lähenemist, et täpselt tuvastada kasvaja tüüp, agressiivsus ja levik.

1. Kliiniline uuring: Arst kuulab välja sümptomite ajaloo ja teeb füüsilise uuringu, et hinnata paistet, valulikkust ja liigese liikuvust.

2. Piltdiagnostika:

• Röntgen (RTG): Esmane uuring, mis võib näidata iseloomulikke luumuutusi.
• Magnetresonantstomograafia (MRT): Oluline kasvaja täpse suuruse, kuju ja seose ümbritsevate kudede (närvid, veresooned) hindamiseks.
• Arvutomograafia (KT): Kasutatakse kasvaja detailse luustruktuuri nägemiseks ning metastaside (eriti kopsudes) otsimiseks.

3. Biopsia: See on kõige olulisem ja ains kindel meetod diagnoosi kinnitamiseks. Kasvajast võetakse koeproov (nõel- või lõikbiopsia), mida analüüsib patoloog mikroskoobi all. See võimaldab määrata kasvaja aste (agressiivsuse astme).

4. Lisateated: Vahel tehakse ka luuskelettiintskopeerimist, et välja selgitada, kas haigus on levinud teistesse luudesse.

Kondrosarkoomi põhiravimeetod on laiaulatuslik kirurgiline eemaldamine. Ravikava koostatakse individuaalselt, arvestades kasvaja asukohta, suurust, astet ja patsiendi üldist tervist.

• Kirurgia: Eesmärk on kasvaja täielik eemaldamine koos ümbritseva tervete koega (laia marginaaliga resektsioon). See on kõige tõhusam viis tervena ellujäämise tagamiseks. Raskematel juhtudel (nt suur kasvaja vaagna- või jäseme piirkonnas) võib olla vaja keerukat rekonstruktsiooni või harva ka amputatsiooni.
• Radioterapia (kiiritusravi): Tavaliselt kasutatakse seda lisana kirurgiale juhtudel, kus kasvaja ei saanud täielikult eemaldada, või kui operatsioon on liiga riskantne. Kondrosarkoom on üldiselt vastupidav kiiritusele, kuid uued tehnikad (nt prootonravi) võivad olla efektiivsemad.
• Keemiarapia: Enamik kondrosarkoome on vähe tundlikud tavalisele keemiaravile. Seda võidakse kaaluda ainult väga kõrge astme või laialt levinud (metastaseerunud) haiguse korral või teatud alamtüüpide (nt dedifferenseerunud kondrosarkoom) puhul.
• Järelvalve: Pärast algset ravi on regulaarne järelvalve (MRT/CT skaneerimised ja röntgenuuringud) äärmiselt oluline, et varakult tuvastada võimalikud tagasilangused (retsidivid) või metastasid.

Oluline on olla tähelepanelik ja konsulteerida arstiga järgmiste märkide ilmnemisel:

• Püsiv või halenev valu luudes või liigestes, mis ei parane puhkuse või tavaliste valuvaigistitega.
• Püsiv või kasvav turse või muhk kehal, eriti kui see on valulik või asub luu lähedal.
• Luu nõrkus: Luumurd, mis tekib vähese või olematu vigastuse tagajärjel (patoloogiline murd).
• Liigese funktsiooni järsk halvenemine või liikumisvalud ilma selge põhjuseta.
• Uued neuroloogilised sümptomid nagu jäsemete nõrkus, tuimus või soojuse/külma tajumise häired.

Need sümptomid ei pruugi alati tähendada kondrosarkoomi, kuid need on "punased lipud", mis vajavad kiiret arstlikku hindamist, et välistada või kinnitada tõsist seisundit. Mida varem diagnoositakse, seda paremad on ravitulemused.