Alkaliinne fosfataas (ALP)

Kvantitatiivne · U/L

Normaalsed väärtused

Alkaliinne fosfataas (ALP) normid

Üldine

Täiskasvanutel: ~35–105 U/L. Väärtused võivad olenevalt laborist erineda.

Mehed

Meestel on normaalsed väärtused sarnased üldisele vahemikule.

Naised

Naistel võivad väärtused olla veidi madalamad. Rasedusel tõuseb platsentaalse ALP tõttu.

Näitaja kohta

Alkaliinne fosfataas (ALP) on ensüüm, mida leidub peamiselt maksas, luudes, neerudes ja seedetraktis. ALP taseme mõõtmine veres on oluline maksa- ja luuhaiguste diagnoosimisel ning seirel. Normaalsed väärtused sõltuvad vanusest ja soost.

Mis on alkaliinne fosfataas (ALP)?

Funktsioon

Osaleb fosforüüli ühendite lagundamises kehas (defosforüleerimine).
Oluline roll luude moodustumisel ja maksa funktsioonides.

Päritolu

Peamised allikad on maks, luud, neerud, platsenta (rasedusel) ja soolestik.
Erinevatest kudedest pärit ALP-vorme (isoeensüüme) saab eristada spetsiaalsete testidega.

Ettevalmistus uuringuks

Protseduur

Uuringuks võetakse veenis verd tühja kõhuga (8–12 tundi mittesöömist).
Veriproov analüüsitakse automatiseeritud kliinilise keemilise analüsaatori abil.
Tulemused on tavaliselt saadaval 1–2 päeva jooksul.

Kõrge alkaliinse fosfataasi (ALP) taseme põhjused

Maksahäired

Maksapõletik (hepatiit)
Maksa tsirroos
Maksajuhtmete ummistus (obstruktsioon)

Luuhäired

Paget'i tõbi
Luumetastaasid
Rikets (laste luuhäire)
Luude paranev murd

Muud põhjused

Rasedus (platsentaarne ALP)
Mõned vähivormid
Mõned ravimid (nt fenytoiin, mõned antibiootikumid)

Madal alkaliinse fosfataasi (ALP) taseme põhjused

Toitumushäired ja haigused

Tsinkpuudus
Magistamatus (tseliakia)
Hüpofosfataasia (haruldas pärilik haigus)

Muud tegurid

Mälumaimastus
Suur doos D-vitamiini manustamine
Mõned vereülekanded

Indikatsioonid: millal tehakse ALP uuringut?

Kliinilised sümptomid

Vastsus, kollasus (neeludus), kõhuvalu (maksakahjustuse kahtlus).
Luudekahjustused, luuvalu või luude deformatsioonid.
Selgematu kaalulangus või väsimus.

Seire ja diagnostika

Teiste maksafunktsioonide testide (nt bilirubiin, AST, ALT) kõrvalekaldumisel.
Krooniliste maksa- või luuhäirete (nt osteoporoos) käigu jälgimisel.
Ravimite, mis võivad maksa kahjustada, manustamise ajal.

Spetsialistid

Uuringut tellib sisehaiguste arst (gastroenteroloog või hepatoloog) või ortopeed.
Perearst või hematoloog võib seda ka ette kirjutada üldise kontrolli raames.