Kardiomüopaatia

Kardiomüopaatia on rühm südame lihaskoe (müokardi) haigusi, mille korral südame lihas muutub anatoomiliselt või funktsionaalselt ebanormaalseks ilma selge põhjenduseta nagu ateroskleroositust põhjustav koronaararterite haigus, kõrge vererõhk või südameklapi defektid. Peamised tüübid hõlmavad diltatiivset kardiomüopaatiat (südame kambrite laienemine ja nõrgenemine), hüpertroofilist kardiomüopaatiat (südame lihase paksenemine, eriti vasaku vatsakese piirkonnas) ja restriktiivset kardiomüopaatiat (südame lihase jäigastumine). Need muutused vähendavad südame pumpamistõhusust ja/või põhjustavad rütmihäireid.

Paljudel juhtudel on kardiomüopaatia põhjust täpselt teadmata (idiopaatiline). Teadaolevad põhjused ja riskitegurid jagunevad: 1) Geneetilised tegurid: Perekonnasisene kalduvus, eriti hüpertroofilise kardiomüopaatia puhul. 2) Teised haigused: Pikalt kestnud kõrge vererõhk, kilpnäärmehaigused, diabeet, hemakromatoos. 3) Infektsioonid: Viiruslik müokardiit (südamepõletik). 4) Toksilised mõjud: Alkoholi liigtarbimine (alkoholi-indutseeritud kardiomüopaatia), teatud keemoterapeutilised ravimid, raskmetallid. 5) Muud: Rasedus- ja sünnitusjärgne periood (peripartumkardiomüopaatia), pikaajalised arütmiad, toitainepuudused (nt tiamiini defitsiit).

Kardiomüopaatia diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid uuringuid: 1) Anamnees ja füüsiline uuring: Sümptomite analüüs ja südamekuulamine (võib kuulda hääli). 2) Elektriline aktiivsus: EKG (elektrokardiograafia) südamerütmi ja -juhi süsteemi hindamiseks. 3) Südame struktuuri ja funktsiooni visualiseerimine: Ehhokardiograafia on peamine meetod südame kujutamiseks, et hinnata selle suurust, seinapaksust, pumpamisfunktsiooni ja klappe. Südame magnetresonantstomograafia (MRI) annab täpsemaid detaile lihaskoe seisundi ja armistumise kohta. 4) Veretööd: B-tüüpi natriureetilise peptiidi (BNP) taseme mõõtmine südamepuudulikkuse hindamiseks. 5) Invasiivsed meetodid: Südamekateteriseerimine surve mõõtmiseks ja südame verevarustuse hindamiseks; mõnel juhul võib olla vajalik müokardiobiopsia (kudude võtmine mikroskoopiliseks analüüsiks).

Ravi on suunatud sümptomite leevendamisele, haiguse edasikulgemise aeglustamisele ja tüsistuste ennetamisele. Seda kohandatakse haiguse tüübi ja raskusastme järgi. 1) Ravimid: ACE-inhibiitorid, beetablokaatorid, mineraalkortikoidi retseptoride antagonistid (MRA) vähendavad südame koormust ja parandavad prognoosi. Diureetikud vähendavad turseid ja hingeldust. Antiarütmilised ravimid rütmihäirete korral. 2) Seadmete ravi: Südame stimulaatori või resünkroniseeriva ravi (CRT) paigaldamine südame töö koordineerimiseks. Implanteeritav kardiovõrter-defibrillaator (ICD) äkksurma riski vähendamiseks. 3) Interventsiooniline või kirurgiline ravi: Septumi alkoholablatsioon või müokardiektoomia (lihaskoe eemaldamine) hüpertroofilise kardiomüopaatia korral. 4) Elustiili muutused: Soola ja vedeliku piiramine, alkoholi vältimine, regulaarne, arstiga kooskõlastatud füüsiline aktiivsus. 5) Lõplik ravi: Südame transplantatsioon rasketes ja ravile vastupidistes juhtudel.

Oluline on konsulteerida kardiologiga või perearstiga, kui tekkivad uued ja püsivad sümptomid, mis võivad viidata südameprobleemidele: Äkksuur hingamisraskus, rindkere tugev valu või rõhumine (eriti koos higistamise või iiveldusega), äkiline või halvenev turse jalgades, korduvad teadvusekaotuse episoodid või uimastustunne, kiire või ebaregulaarne südamelöök, mis on kaasneb halveneva enesetundega. Kui teil on juba diagnoositud kardiomüopaatia, on oluline järgida arsti ettenähtud kontrollvisiite ja kohe teatada ravijuhendist kõrvalekaldumistest või sümptomite halvenemisest.