Hüpersomnia
Kirjeldus
Hüpersomnia on üleliigne unisus, kus patsient tunneb pidevat väsimust ja magada hoolimata pikka ööset und. See häirib igapäevast elu ja võib olla teiste terviseprobleemide märk. Oluline on eristada seda lihtsalt väsimusest, kuna see nõuab spetsiifilist diagnostikat ja ravi.
Hüpersomnia on unehäire, mida iseloomustab pidev ülemäärane unisus või pikad magamisepisoodid nii öösel kui ka päeval. See ei ole lihtsalt väsimustunne, vaid patoloogiline seisund, mis tuleneb kesknärvisüsteemi une regulatsiooni häirest. Peamised kaasatud struktuurid asuvad ajus, eriti hüpotalamuses ja ajutüve tuumades, mis kontrollivad une-ärkveloleku tsüklit. Hüpersoomia võib olla primaarne (nt idiopaatiline hüpersoomia) või sekundaarne, mis on seotud teiste haiguste või ravimitega.
- Pidev väsimus ja unisus kogu päeva vältel, hoolimata piisavast ööunest (9+ tundi).
- Rasked ärkamised hommikul (uneinerts), tunne, et pole puhanud.
- Planeerimata päevased uinakud, mis tihti ei anna värskendavat mõju.
- Raskused kontsentratsiooniga, mälu probleemid ja aeglane mõtlemine.
- Ärrituvus, ärevus või sotsiaalne tagasitõmbumine.
- Töö- või õpitulemuste langus.
- Suhtlemis- ja perekonnaliikmetega konfliktid unisuse tõttu.
- Suurenenud oht sattuda õnnetusse (nt liikluses või tööl).
- Pikaajaline unisus võib viia sekundaarse depressiooni või ärevushäireni.
Primaarse hüpersoomia täpne põhjus pole teada, kuid arvatakse, et sellel on geneetiline ja/või autoimmuunne komponent, mis mõjutab ajus ainevahetust. Sekundaarne hüpersomnia on sümptom teise terviseprobleemi tagajärjel. Levinumad põhjused on: teised unehäired (uneapnoe, narkolepsia); neuroloogilised haigused (Parkinsoni tõbi, ajutrauma); psüühikahäired (depressioon, ärevus); metabolilised häired (hüpotüreoos); ning mõned ravimid (sedatiivid, antiallergilised preparaadid). Riskitegurite hulka kuuluvad perekondlik haiguslugu, raske peatrauma ajalugu ja põletikulised haigused.
Diagnoosi panemiseks on vaja täpset anamneesi ja spetsiaalseid uuringuid, et välistada muud põhjused. Tavapärane algus on unepäeviku pidamine ja Epworthi unisuse skaala täitmine. Kuldstandardiks peetakse polüsomnograafiat (ööuneuuring), millele järgneb päevane MSLT-test (multiple sleep latency test), mis mõõdab, kui kiiresti inimene jääb päevaste uinakute ajal magama. Lisaks võidakse soovitada veretöid (kilpnäärme funktsioon, rauapuudus) ja aju kujutlustöid (MRI), et välistada teisi neuroloogilisi seisundeid.
Ravi eesmärk on vähendada unisust ja parandada patsiendi elukvaliteeti. Farmakoloogiline ravi hõlmab stimulante (nt modafinil, armodafinil), mis suurendavad ärkvelolekut, või mõningaid antidepressante. Mittefarmakoloogilised meetodid on sama olulised: range unehügieen (fikseeritud magamise ja ärkamise ajad), lühikesed (20-30 min) planeeritud päevased uinakud, regulaarne füüsiline aktiivus, raske toidu ja alkoholi vältimine õhtuti ning kognitiiv-käitumuslik teraapia. Kui hüpersomnia on sekundaarne, on oluline ravi suunata aluseks olevale haigusele, näiteks uneapnoe CPAP-raviga.
Pöörduge kindlasti arsti poole, kui: ülemäärane unisus kestab üle kolme kuu ja segab oluliselt teie igapäevaelu; teil on raskusi autoga sõitmise või masinate juhtimisega unisuse tõttu; ärkamisel on teie lihased lõdvestunud (katapleksia) või tekivad elusad unenäod/hallutsinatsioonid; kahtlustate uneapnoed (vali naageldamine, hingamise peatusteed öösel); või kui unisus tekkis pärast peatraumat või uue ravimi võtmise alustamist. Need võivad olla teiste tõsiste seisundite märgid, mis vajavad kiiret hindamist.