Depressioon
Kirjeldus
Depressioon on tõsine ja levinud meeleoluhäire, mis mõjutab inimese tunnetelu, mõtlemist ja igapäevast toimimist. See ei ole nõrkuse märk ega lihtsalt halb tuju, vaid arstlikult diagnoositav ja tõhusalt ravitav haigus. Haigusega seotud põhjuseid ja sümptomeid mõistes on võimalik leida õige tee paranemisele.
Depressioon on pikaajaline ja sageli korduv meeleoluhäire, mida iseloomustavad püsivalt masendunud meeleolu ja huvi või rõõmu kaotus enamikus tegevustes (anhedoonia). See põhjustab olulist stressi ja häireid igapäevases elus. Bioloogiliselt on depressioon seotud aju neurokeemia muutustega, eriti neurotransmitterite (nt serotoniini, noradrenaliini, dopamiini) tasakaalutusega, samuti ajurakke mõjutavate protsesside häiretega. See võib mõjutada südame-, immuun- ja hormonaalsüsteemi, põhjustades ka füüsilisi sümptomeid.
- Püsiv ja sügav kurbus, tühjus või ärevus.
- Huvist või rõõmust loobumine enamikus tegevustes, ka neist, mis varem meeldisid.
- Pidev väsimus, energia puudumine ja aeglus (psühhomotooriline retardatsioon).
- Enesepõlgus, liigsed süütunnet või lootusetus.
- Raskused keskendumisel, mälu probleemid ja otsustusvõime halvenemine.
- Surmamõtted, korduvad enesetapu mõtted või katsed.
- Une häired (insonnia või hüpersomnia) peaaegu iga päev.
- Isu muutused ja seotud kaalulangus või -tõus.
- Selletu peavalus või muu füüsiline valu, millel ei leita selget põhjust.
Depressiooni tekkimist mõjutab tavaliselt mitme teguri kombinatsioon. Geneetiline eelsoodumus (perekonnalugu) suurendab haigestumise riski. Olulist rolli mängivad keskkonnategurid, nagu stressirohked elusündmused (kaotused, traumad, finantsraskused). Bioloogiliste tegurite hulka kuuluvad aju keemiliste tasakaalude häired, mõned kroonilised haigused (nt kilpnäärme talitlushäired) ja mõned ravimid. Sotsiaalsed tegurid (isolatsioon, toetusvõrgustiku puudumine) ning isiksuseomadused (nt madal enesehinnang) samuti suurendavad riski.
Depressiooni diagnoosimine põhineb peamiselt põhjalikul arsti ja patsiendi vestlusel ning kliinilisel hindamisel. Arst hindab sümptomite olemasolu, nende raskusastet ja kestust, kasutades sageli standardiseeritud küsimustikke (nt Becki depressiooni inventar). Oluline on välistada muud terviseprobleemid, mis võivad põhjustada sarnaseid sümptomeid (nt aneemia või hüpotüreoos). Selleks võidakse teha vereanalüüse. Diagnoos seatakse rahvusvaheliste klassifikatsioonide (nt DSM-5 või RHK-10) kriteeriumide alusel.
Depressiooni ravimine on tõhus ja hõlmab sageli mitmete meetodite kombinatsiooni. Psühhoterapia, eriti kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) või interpersonaalne teraapia, aitab muuta negatiivseid mõttemustreid ja oskusi. Ravimid, peamiselt antidepressantid (nt SSRI-d), tasakaalustavad aju neurotransmittereid. Raskematel juhtudel võidakse kasutada elektšokkravi (ECT). Elustiili muutused – regulaarne füüsiline tegevus, korrapärane unerežiim, toitumine ja sotsiaalse toe taastamine – on olulised toetavad meetmed. Enesekindel ja individuaalne raviplaan koostatakse koos psühhiaatri või perearstiga.
Kui masendus, energiapuudus või huvi kaotus kestab enam kui kaks nädalat ja segab teie tööd, õpinguid või suhteid, on oluline pöörduda abi saamiseks. ERIALASE ja KIIRE abi on vaja kohe, kui teil on enesetapu mõtted või plaanid. See on erakorraline meditsiiniline olukord – võtke ühendust psühhiaatrilise kriisiabitelefoniga, pöörduge kiirabisse või haigla erakorralisse osakonda. Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest paranevad. Varajane sekkumine parandab tulemusi oluliselt.