Karpaltunneli sündroom

Karpaltunneli sündroom on tingimus, kus randmel asuv kesknärv (nervus medianus) surutakse kokku karpaltunneli piirkonnas. Karpaltunnel on kitsas kanal randme pealmises osas, mis moodustub luudest ja põikiluust. Selle tunneliga liiguvad ka käe sõrmede ja pöidla lihaseid juhivad kõõlused. Kui see tunnel põletiku, turse või muude põhjuste tõttu aheneb, tekib survet kesknärvile, mis edastab sensoorset ja motoorset informatsiooni pöidlasse, nimetissõrme, keskmisele sõrmele ja sõrmenimeti osale. Selle tulemusena ilmnevad iseloomulikud neurologilised sümptomid.

Karpaltunneli sündroomi põhjustab kesknärvi kokkusurumine karpaltunneli piirkonnas. Sellele võivad kaasa aidata mitmed tegurid:

• Korduvad liigutused ja koormus: Pikajalised ühetaolised randmeliigutused (näiteks arvutiga töötamine, vibutamine, pingutamine ehitusel või muusikaliste instrumentide mängimine).
• Anatoomilised tegurid: Väiksem karpaltunnel või selle deformatsioon randmeluu murdumise tagajärjel.
• Soohormoonid ja terviseseisundid: Rasedus, menopaus või kilpnäärme talitlushäired, mis põhjustavad kehavedelike kogunemist (ödeemi).
• Süsteemsed haigused: Diabeet, reumatoidartriit või hüpotüreoos, mis võivad põhjustada närvide kahjustust või põletikku.
• Pärilikkus: Sugulased, kellel on esinenud karpaltunneli sündroomi, suurendavad teie riski.
• Kehakaal: Rasvumine võib suurendada survet randmel.

Karpaltunneli sündroomi diagnoosimiseks teeb arst kõigepealt põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringu, hindades sümptomeid, sensoorset tajutavust ja lihaste jõudu.

• Füüsilised testid: Levinud on Phaleni test (randmete painutamine 60 sekundiks) ja Tineli test (koputamine randmele), mis võivad sümptomeid esile kutsuda.
• Elektromüograafia (EMG) ja nervi juhtivusuuring: Need on kuldstandard diagnostikas. Need uuringud mõõdavad närvikiiruseid ja lihaste elektriaktivsust, et hinnata kesknärvi kahjustuse ulatust ja asukohta.
• Ultraheliuuring (ultrahel): Võimaldab visualiseerida karpaltunneli anatoomiat, näha närvi paksustumist või survetunnuseid.
• Magnetresonantstomograafia (MRI): Kasutatakse harvem, näiteks kui kahtlustatakse muid põhjusi, nagu kasvaja või artriit.
• Röntgenuuring: Võib olla vajalik, et välistada randmeluu artriit või vana murd.

Karpaltunneli sündroomi ravi sõltub haiguse raskusastmest. Tavaliselt alustatakse mittemürgisest raviks, kui sümptomid on kerged või mõõdukad.

• Eluviisi muutused ja käe säästmine: Töö- ja igapäevaelu korrigeerimine, korduvate liigutuste vähendamine, ergonoomiliste tööriistade kasutamine, pauside tegemine.
• Randsid: Erilised randmikud või splindid, mida kantakse öösel või töö ajal, et hoida randme neutraalses asendis ja vähendada survet närvile.
• Ravimid: Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen) valu ja põletiku leevendamiseks.
• Kortikosteroidide süstid: Võimsaid põletikuvastaseid ravimeid süstitakse otse karpaltunneli piirkonda, et kiiresti leevendada turseid ja sümptomeid.
• Füüsioteraapia: Erilised harjutused venitamiseks ja tugevdamiseks, manuaalteraapia või ultrasooniravi.
• Kirurgiline ravi (Karpaltunneli dekompressioon): Soovitatakse siis, kui mittemürgine ravi ei ole aidanud või kui kahjustus on raske. Operatsiooni käigus lõigatakse läbi põikiluu karpaltunneli katus, vabastades survet kesknärvile. See võib olla tehtav nii avatud kui ka endoskoopilise tehnikaga.

Oluline on otsida meditsiinilist abi ilma edasiviivitamiseta, kui:

• Püsivad või korduvad sümptomid: Tunnistamine, valu või nõrkus käes, mis ei kao mõne nädala jooksul iseparanduse või puhkuse abil.
• Öised äratused: Valu või tuimustunne, mis äratab teid öösel magamast.
• Igapäevase tegevuse häirimine: Sümptomid takistavad tavalisi toiminguid nagu sõrmitsemine, söömine, auto juhtimine või töö tegemine.
• Märgatav nõrkus või lihaste kuivendamine: Kui märkate, et pöial on nõrk või pöidlaalune lihas on nähtavalt vähenenud (atrofeerunud).
• Kiire sümptomite halvenemine: Eriti ohtlik on äkiline tunnetuskaotuse või liikumisvõime kadumine – see võib viidata raskele närvikahjustusele ja vajab kiiret sekkumist.