Ajuveenide tromboos
Kirjeldus
Ajuveenide tromboos on haruldane, kuid eluohtlik seisund, mille korral ajju vere ärajuhtivates veenides tekib veretromb (klomb). See takistab normaalset verevoolu, põhjustades survet ajju ja võib viia püsivate neuroloogiliste kahjustusteni või isegi surmani. Ýigeaegne tuvastamine ja kohene ravi on selle haiguse korral äärmiselt olulised.
Ajuveenide tromboos (CVT) on veresoonkonna haigus, mille puhul veretromb blokeerib ühte või mitut veeni, mis viivad verd ajust välja. Erinevalt arteriaalsest insuldist, mis on palju sageam, tekib probleem just veenides. Tromb takistab vere äravoolu, mis põhjustab vere kogunemist ja rõhu tõusu ajus. See surve võib kahjustada närvikude, põhjustada ajuparenhüümi survestamist, isheemiat või põhjustada hemorraagilist insulti (verejooksu). Mõjutada võivad nii pindmised kui ka sügavad ajjuhtmed, sealhulgas sagitaalsinus, mis on üks peamisi veene.
- Tugev, pidev peavalu, mis on erinev tavapärasest peavalust ja võib halveneda pikema perioodi jooksul
- Püsiv iiveldus ja oksendamine, mis ei ole seotud seedehäiretega
- Nägemishäired, nagu kahekordne nägemine (diploopia), udune nägemine või lühiajaline pimedus
- Krambihoold (fokaalsed või üldistunud epileptilised hood)
- Nõrkus, tuimus või halvatus keha ühes pooles (hemiparees)
- Raskused kõnega (afasia) või mõistmisega
- Segasus, letargia või teadvuse muutused, mis võivad lõppeda koomasse langemisega
- Koordinatsioonihäired (ataksia) ja tasakaalulangus
Ajuveenide tromboosi põhjustab vere hüperkoaguleeruvuse (liigne hüübivus) seisund. Riskitegurid jagunevad omakorda kaasasündinudks ja omandatuks. Kaasasündinud tegurite hulka kuuluvad geneetilised vere hüübimishäired (nt Factor V Leiden mutatsioon, protrombiini geenimutatsioon). Omandatud riskiteguritest on olulisimad rasedus ja sünnitusjärgne periood, hormonaalne rasestumisvastane ravi, peatraumad või ajukirurgia, süsteemsed haigused (nt süsteemne erütematoosne luupus, Behçeti tõbi), kõrvapõletikud või näo piirkonna infektsioonid, vähihaigused ja kemoteraapia. Samuti suurendavad riski elustiiliga seotud tegurid nagu suitsetamine, rasvunus ja pikaajaline liikumatus.
Kuna sümptomid on mittespetsiifilised, on diagnoosi kinnitamiseks hädavajalikud kujutava diagnostika uuringud. Kuldstandardiks peetakse magneetresonantstomograafiat (MRI) koos magneetresonants-veenograafiaga (MRV), mis võimaldab täpselt visualiseerida veenide läbipaistmatust ja verevoolu. Arvutitomograafia (CT) võib näidata kaudseid märke, nagu veenisignaali muutusi, kuid CT veenograafia (CTV) on täpsem. Vereanalüüsides otsitakse märke hüperkoaguleeruvusest (D-dimeerid, mis on tihti kõrgenenud, aga mitte alati), kontrollitakse hüübimistegureid ja välistatakse muud põhjused. Lumbaalpunktsiooni võidakse teha välistamaks meningitiidi, kui on kahtlus infektsiooni osas.
Ravi esmane eesmärk on takistada olemasoleva trombi suurenemist ja vältida uute teket, samuti taastada verevool. Algraviks kasutatakse enamasti süstelahust (nt madermolekulmassilist hepariini), millele ületakse hiljem suukaudse antikoagulandi peale (nt varfariin). Antikoagulatsioonravi kestab tavaliselt 3–12 kuud või pikemalt, olenevalt põhjusest. Raskematel juhtudel, kui sümptomid kiiresti halvenevad või on oht elule, võidakse kasutada endovaskulaarset (sooni sissejuhtuva) ravi: mehaanilist trombektoomiat (trombi eemaldamine) või trombolüüsi (trombi keemiline lahustamine). Oluline on ka sümptomaatiline toetusravi: krambivastased ravimid, peavaluleikkurid ja vahendid ajusurve alandamiseks (nt mannitool, kortikosteroidid). Pikaajaliselt on vaja jälgida ja ravida aluseks olevat põhjust.
Äkkselt tekkiv, elus tugevaimaks peetav peavalu on absoluutne indikatsioon koheseks arstiabi otsimiseks, eriti kui see erineb tavapärasest peavalust või kaasneb iivelduse/oksendamisega. Kohese hädaseisundi märgid on ka äkilised krambihoold, teadvusetuse episoodid, jõuetus või tuimus kehapooles, ning äkiline kõne- või nägemishäire. Rasedatel naistel või sünnitusejärgsel perioodil on eriti oluline olla valve all ja teadaolevate riskitegurite korral (nt perekonnalugu) kaaluda konsultatsiooni neuroloogi või hematoloogiga juba ennetavalt.