Vanane makuladegeneratsioon
Kirjeldus
Vanane makuladegeneratsioon (VMD) on silma võrkkesta keskosa (makula) progressiivne degeneratiivne haigus, mis põhjustab peamise, terava nägemise järkjärgulist halvenemist. See on juhtiv põhjus püsiva nägemiskaotuse jaoks täiskasvanutel üle 50-aastaste hulgas. Kuigi see ei põhjusta täielikku pimedust, võib see oluliselt mõjutada lugemis- ja nägemisvõimet, seega on oluline varane tuvastamine ja korralik juhtimine.
Vanane makuladegeneratsioon (VMD) on krooniline silmahaigus, mille puhul võrkkesta keskosa – makula – degeneratsioon (kahanemine) viib kesknägemise häirimiseni. Makula on vastutav terava, detailse nägemise eest, mida kasutame lugemiseks, näotuvastuseks ja näiteks autojuhiks. Haigus kahjustab makula rakke, takistades nende normaalset funktsioneerimist. On kahte peamist VMD vormi: kuiv (atroofiline) vorm, mis on aeglaselt progressiivne ja levinum, ning märg (eksudatiivne või neovaskulaarne) vorm, mida iseloomustab ebanormaalsete veresoonte kasv võrkkesta all ja mis võib kiiresti halvendada nägemist.
- Sirgete joonte nägemine kõveratena (näiteks uksepiidad või raami servad võivad paista moonutatud)
- Kesknägemise veidi hägustumine või tumenemine
- Vajadus üha eredama valguse all lugeda
- Värvide taju nõrgenemine või näiv kahvatumine
- Keskmes tekkiv hämar või tühi laik nägemisväljal (skotoom)
- Nägemisteravuse järsk ja märgatav langus
- Raskused nägude ära tundmisel
- Hallutsinatsioonid (Charles Bonnet'i sündroom), kus näed kujutisi, mida tegelikult pole
Vanane makuladegeneratsiooni täpne põhjus pole teada, kuid see on seotud vanusega ja võrkkesta kudede kulumisega. Peamised riskitegurid hõlmavad: edasist vanust (üle 50), peres esinevat VMD-d (geneetiline kalduvus), suitsetamist (mis kahekordistab riski), valget nahavärvi, kõrget vererõhku ja südamehaigusi. Ka päikesevalguse kahjulik UV-kiirgus, toitumine, milles on vähe antioksüdante (nt luteiini, tsinki, vitamiine C ja E) ning rasvastes kalades leiduvaid omega-3 rasvhappeid, võivad riski suurendada.
Silmaarst teeb diagnoosi põhjalikul silma läbivaatusel. Peamised uuringud on: teravusnägemise test, võrkkesta (põhja) läbivaatus laienenud pupillidega, Amsleri ruudustiku test (moonutuste avastamiseks) ning optiline koherentsitomograafia (OKT), mis annab detailse makula ristlõike pildi. Märja VMD korral võib kasutada ka fluorestseinsiangiograafiat (FAG), kus süstitakse verre eriline värvaine ja tehakse võrkkesta veresoonte pilt. Need meetodid võimaldavad eristada kuiva ja märja vormi ning hinnata haiguse ulatust.
Hetkel pole vanane makuladegeneratsiooni täielikku ravimit, kuid on võimalusi sümptomite kontrollimiseks ja progresseerumise aeglustamiseks. Kuiva VMD puhul soovitatakse elustiili muutusi: suitsetamisest loobumine, toitumine rikkalik antioksüdantidest ja kalades (soovitatakse spetsiaalseid toidulisandeid AREDS2 valem), UV-kaitse prillid. Märja VMD puhul on peamiseks raviks silma sisse süstitavad ravimid (nt anti-VEGF preparaadid nagu aflibercept, ranibizumab), mis pärsivad ebanormaalsete veresoonte kasvu ja leket. Mõnel juhul võidakse kasutada laserravist või fotodünaamilist ravi. Regulaarne jälgimine on kriitiline ravitulemuste hindamiseks.
Kui täheldate ühtki järgmistest sümptomitest, tuleks kiiresti konsulteerida silmaarstiga, eriti kui olete üle 50-aastane või teil on peres VMD: järsk nägemise halvenemine, nägemisvälja keskmes hämar laik, olulised moonutused sirgetes joontes (näiteks raamatu ridades või plaatidel). Need võivad olla märja ja kiiresti areneva VMD märgid, mis nõuavad kiiret sekkumist, et säilitada nägemist. Igal üle 50-aastasel soovitatakse korrapärast silma läbivaatust igal 1-2 aastal, isegi kui sümptomeid pole.