Väikerakuline kopsuvähk
Kirjeldus
Väikerakuline kopsuvähk on kõige levinum kopsuvähitüüp, mis moodustab umbes 85% kõigist kopsuvähi juhtumitest. See areneb kopsu epiteelrakkudest ja kasvab ning levib tavaliselt aeglasemalt kui väikerakuline kopsuvähk, kuid selle õigeaegne tuvastamine on eluliselt oluline, et ravile reageerimine oleks võimalikult efektiivne.
Väikerakuline kopsuvähk (inglise keeles Non-Small Cell Lung Cancer, NSCLC) on pahaloomuline kasvaja, mis algab kopsudes. See tekib kopsu alveolaar- või bronhiaalepiteeli rakkude kontrollimatus paljunemises ning võib aja jooksul levida lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse (metastaseeruda). Seda liigitatakse peamiselt kolme suuremasse alamtüüpi, mis erinevad raku tüübi, kasvamise mustri ja ravi vastuse poolest: adenokartsinoom (kõige levinum, seotud sageli mittesuitsetajatega), lame-rakuline kartsinoom (tugevalt seotud suitsetamisega) ja suurerakuline kartsinoom. Erinevalt väikerakulisest kopsuvähkst on sellel tüübil suuremad rakulise diferentseerumise astmed, mistõttu selle prognoos on sageli parem ning esmaseks ravimeetodiks võib olla kirurgia.
- Püsiv või halvenev köha, mis ei lähe üle
- Rindkere valu, mis võib olla sügavam hingamisel või köhimisel
- Hingamisraskused või lämbumistunne
- Hingamisel või köhimisel tekkinud vile (stridor)
- Kroonilised kopsupõletikud, mis ei parane antibiootikumiravil
- Kaalulangus ilma selge põhjuseta ja isu puudumine
- Vereköha või roosa vahuga köha (hemoptüüs)
- Äge hingamisraskus ja madal hapnikusisaldus veres
- Kõrgenenud väsimus ja üldine nõrkus (astenia)
- Kõhulahtisus või seedehäired, kui kasvaja levib seedeelundkonnale
Peamiseks põhjuseks on tubakasuitsetamine – umbes 80-85% juhtumitest on seotud aktiivse suitsetamisega. Pikaajaline passiivne suitsetamine (teise käärinu suits) suurendab oluliselt riski, eriti laste ja naiste puhul. Olulised on ka professionaalsed riskitegurid: pikaajaline kokkupuude asbestiga (eriti seoses lame-rakulise kartsinoomiga), radooniga, raskmetallide (arseen, nikkel, kaadmium) või diislikütuse heitgaasidega. Kopsu kopsufibroos või krooniline bronhiit on eelsoodumustegurid. Genetilised tegurid mängivad rolli: teatud geenide (nt EGFR, ALK, ROS1) mutatsioonid võivad soodustada vähi teket ja määrata kindlaks tundlikkuse konkreetsetele sihtravimitele. Ka perekonnas esinenud kopsuvähk suurendab individuaalset riski.
Diagnoosimine algab anamneesi (haigusloo) ja füüsilise uuringuga, kuid lõpliku kinnituse annavad kujutlus- ja patoanatoomilised uuringud. Esmaseks kujutusmeetodiks on rindkere röntgen, kuid täpsemaks hindamiseks tehakse kompuutertomograafia (KT) rindkerest, mis näitab kasvaja täpset asukohta, suurust ja levikut. Positronemisstomograafia (PET) võimaldab hinnata kasvaja ainevahetuse aktiivsust ning tuvastada metastase. Bronhoskoopiat kasutatakse bronhide vaatlemiseks ja koeproovide (biopsia) võtmiseks. Saadud koeproove analüüsib patoloog, et kinnitada vähi tüüp ja tuvastada spetsiifilised molekulaarsed markrid (nt PD-L1, geenimutatsioonid). Lisaks tehakse sageli pleuravedeliku punktsiooni, kui on kahtlus pleura leviku kohta.
Ravi strateegia sõltub täielikult vähi staadiumist (TNM klassifikatsioon), patsiendi üldisest terviseseisundist ja spetsiifilistest molekulaarsetest tunnustest. Varajastes staadiumites (I-II) on esmaseks ravimeetodiks radikaalne kirurgia, mille käigus eemaldatakse kasvaja koos ümbruskudega (nt lobektomia, pneumonektomia). Enamasti järgneb operatsioonile adjuvantne (jätk)keemia- või kiiritusravi, et hävitada võimalikud jääkkasvajarakud. Keskeliste staadiumite (III) puhul kasutatakse sageli kombineeritud ravirežiime: keemiaravi koos kiiritusraviga (kemoradiaatio). Edasijõudnud või metastaseerunud vähi (IV) puhul on raviks süsteravi, mis võib sisaldada sihtravimeid (nt EGFR, ALK, ROS1 inhibiitorid), immunoterapiat (nt PD-1/PD-L1 inhibiitorid) või traditsioonilist keemiaravi. Toetav ravi (valu leevendamine, hingamist toetavad meetodid, toitumisnõustamine) on oluline osa igas ravietapis.
Kohese arsti konsultatsiooni vajavad järgmised "punased lipud": köha, mis kestab üle kolme nädala ja halveneb; köha, millega kaasneb veri või roosa vahukas sülg; uus või muutuv rindkere valu, eriti kui see on ühekülgne ja süveneb sügavam hingamisel; püsivad hingamisraskused või lämbumistunne; selgelt põhjusteta kaalulangus (nt >5% kehakaalust 3 kuu jooksul). Eriti tähtis on pöörduda arsti poole, kui on olemas suur riskitegur (pikaajaline suitsetamine, professionaalne kokkupuude kantserogeensete ainetega) või perekonnas on esinenud kopsuvähk. Äge hingamisraskus, sinakas nahk (tsüanoos) või teadvuse muutused on eluohtlikud seisundid, mis nõuavad kiiret (kiirabi) sekkumist.