Tuberkuloosne meningiit
Kirjeldus
Tuberkuloosne meningiit on tuberkuloosi (kopsuvähi) bakterite põhjustatud ajukelmete põletik. See on tõsine ja eluohtlik infektsioon, mis avaldub kesknärvisüsteemis. Kiire diagnoos ja ravimise algus on äärmiselt olulised tüsistuste vältimiseks ja ellujäämise tagamiseks.
Tuberkuloosne meningiit tekib siis, kui tuberkuloosibakter (Mycobacterium tuberculosis) levib vereringesse ja jõuab ajukelmetesse ning ajuvette (likvori), põhjustades seal kroonilist põletikku. Põletikureaktsioon ja tekkinud fibriinne (kiuline) eksudaat võivad kahjustada peaaju ümbriseid närviid, põhjustada ajukoe surumist ja vedeliku liikumise takistust (hüdrotsefalust). See on tuberkuloosi kõige raskem vorm, mis sageli areneb välja algse kopsutuberkuloosi taustal, kuid võib esineda ka ilma selgete kopsukahjustusteta.
- Üldine nõrkus, väsimus ja kehakaalu langus
- Püsiv, halvenev peavalu
- Kerge palavik või öine higistamine
- Ivetus ja iiveldus
- Kõrge palavik
- Jäik kael (meningism) – valu kaela liigutamisel
- Valguse kartus (fotofoobia) ja helikartus (fonofoobia)
- Tegevuse muutused, uimasus, segasus
- Krambid
- Lihasnõrkus või halvatus, nägemishäired
Põhipõhjuseks on Mycobacterium tuberculosis bakterite infektsioon. Enamasti on meningiit tuberkuloosi teisese levimise tagajärg, kui bakterid varasemast koldest (nt kopsudest) levivad vereringe kaudu ajukelmetesse. Suurem risk on järgmistel inimestel: vastsündinud ja väikelapsed; inimesed, kellel on aktiivne kopsu- või ekstrapulmonaalne tuberkuloos; inimesed nõrgenenud immuunsüsteemiga (nt HIV-positiivsed, diabeediga, põletikuvastaste ravimite pikaajalist kasutajad); ja need, kes on olnud tihedas kontaktis tuberkuloosihaigega. Alkoholism ja alatoitumine samuti suurendavad ohtu.
Diagnoos põhineb kliinilisel kahtlusel ja erinevate uurimiste tulemustel. Võtmeprotseduur on lumbaalpunktsioon (selgroovõtt), mille käigus võetud seljaajuvedelikku (likvori) analüüsitakse. Tüüpilised leid on valgete vereliblede suurenenud arv (limfusütaarne domineerimine), suhteliselt madal glükoos ja kõrgenenud valgusisaldus. Bakteri olemasolu tuvastamiseks tehakse likvorist mikroskoopiat (Ziehl-Neelsen värvitus), bakterikultuuri (kasvatamine, mis võtab mitu nädalat) ja molekulaartestid (nt PCR), mis tuvastavad bakterite DNA-d. Lisaks tehakse kopsude röntgen või CT, et leida esmast tuberkuloosikollet. Ajukujutiste (CT või MRI) abil hinnatakse ajukelmete paksenemist, hüdrotsefalust või teisi struktuurseid muutusi.
Tuberkuloosse meningiidi ravi on pikk (9-12 kuud) ja koosneb mitme ravimi kombinatsioonist, et vältida resistentsuse teket. Standardne esmane ravirežiim sisaldab tavaliselt isoniaasiidi, rifampitsiini, pürasinamiidi ja etambutooli. Esimesed 2 kuud on intensiivravifaas, millele järgneb hooldusfaas. Lisaks antituberkuloosravile kasutatakse sageli kortikosteroide (nt deksametasooni), et vähendada ajukelmete põletikku ja tüsistusi (nt insult, hüdrotsefalus). Sümptomaatiline ravi hõlmab palavikuvastaseid vahendeid, peavalu leevendamist ja krampide korral antikonvulsante. Kui tekib hüdrotsefalus, võib vajada kirurgilist sekkumist (shunt). Patsiendil on oluline täielikku ravikuuri lõpuni läbi viia ja olla regulaarsel arstlikul järelvalvel.
On oluline otsida kiiret arstiabi, kui teil on pikaajaline (enam kui nädal aega) ja halvenev peavalu, mis ei leevene tavaliste valuvaigistitega, eriti kui see kaasneb palaviku, öise higistamise või kehakaalu langusega. ARMRALISED HÄDAHÜÜDED, mis nõuavad KOHELAST meditsiinilist sekkumist: järsu, väga tugeva peavalu tekkimine; kõrge palavik koos jäiga kaelaga; teadvuse muutused (segasus, letargia, raskused ärkamisega); krambihoog; või nägemis- või kõnehäire. Kui teil on tuberkuloosi anamnees või olete olnud tuberkuloosihaigega kontaktis, on kõiki neid sümptomeid tõsiselt võtta. Varane diagnoos ja ravi algus on otsustava tähtsusega.